Reis, mida see reisipäevik katab lõppeb siis viimase etapiga - šamaani tee algkursus. Puhkusenädal kestab veel ja tööle tagasi pöörduma ei pea. Aga see juba kõik teine jutt ja ei mahu selle reisipäeviku tervikusse.
Need readki on kirjutatud Folgi värava taga Tegelaste toa terassi peal. Miks alles nüüd? - šamaanilaagri lõpu ringis andsin ma ausa vastuse- ma pean seda kõike veel natuke analüüsima, et saada aru, kas see minu maailma mahub. Pean tunnistama, et need paar möödunud päeva on aidanud selle laagri maailma ja minu maailma üksteisele lähemale tuua. Esialgsed vaated ja järeldused ei pruugi olla kõige puhtamad.
Esialgne tunnetus sellest kõigest käis vastu sellele, mida ma olin õppinud meditatsioonist. Maailma jõud peitub selle maailma lihtsuses. Aga siiski liiglihtne tundus see šamaani tee, mida Mikk Sarv presenteeris. Pikali, käed tasku ja rännakule. Ilma pikema sissejuhatuseta. Aga ettevalmistus? aga meditatiivne seisund? Kohe rooli ja minema.. Liiga lihtsalt ja käsu peale tulid ka kõigil osalejatel need lood kohumisest nii all kui pealilmas igasugu tegelastega. Kõik see tundus toimuvat mitte just eriti sügavates kihtides - vaid seal kusagil teadvuse kihtides — alateadvust vaid ehk kergelt puudutades. Liiga eneseabiraamatu vastuste sarnased olid ka vastused, mida saadi. Soovmõtlemine? Ma ei tea. Eks iga osaleja teab ise oma kogemust ja nägemust, et kuidas jõuti sinna kuhu jõuti. Mul omal nii lihtsalt asjad ei kulgenud. Väike trotslik meel mu sees keelas endale igasugu loomi ettekujutamast ja otsisin kontakti oma alteadvuse sfääridega. Need peaasjalikult olid mõtted, mis kursuselt lahkudes olid .. Et kontakt seni õpituga puudus.
Aga... Hiljem analüüsides ja mõeldes... Alljärgnev ei pretendeeri mingile tõele, ega ka tegelikult ei ole see katse seletada šamaanluse toimemehhanisme. See on lihtsalt üks hüpotees, mis võimaldab toimunul suhestuda mul siiani väljakujunenud maailma mudeliga. Kindlasti see edasistel reisidel muutub.. Kindlasti täieneb..
Need šamaani rännakud toimuvad pikali.. Mis tundus mulle vastoluna meditatsiooni maailmaga seoseid otsides. Aga ilmselt otsitaksegi sidet erinevate seisunitega. Meditatsioon lamades asendis lõppeb liiga lihtsalt unega. Meditatiivne seisund on miski, mis vajab õppimist. Aga selili unenägudesse minemine õppimist ei vaja - see on meil selge juba imikuna. Ka unenägude mailm on meile kõigile tuttav. Ja tõepoolest kohtuda unenäos oma alteadvusega - pole ju eriti keeruline. Trumm taustal ei ole mitte abivägi meditatiivsesse seisundisse jõudmiseks.. Vaid heli, mis sind unes reaalsusega endiselt kontaktis laseb hoida. Võimaldab mäletada .. ja mingil määral juhtida unenägu. Ja mingid pildid tulevad - kellel rännak, kellel pildid. Ilmselt sõltub see paljudest aspektidest. Mul seekord vaid pildid - aga oma unenägudele mõeldes olen kindel, et rännak - selline järjestikuline liikumine - pole kaugeltki midagi võimatut. Nüüd muidugi küsimus, et kas see, mis juhtub unenäos - seal trummi abiga ärkveloleku piiril - kas see on kuidagi tähenduslikum või lihtsamini seletatav, kui tavalised unenäod.Konkreetsed küsimused, lühike periood, see kõik võiks ju seda lihtsustada. Ma ei tea, kuidas sellega on. Fakt on see, et pärast neid rännakuid juhtus korra päris maailmas midagi väga kummalist, mis võis olla ka muidugi kokkusattumus. Pluss paar nägemust - mis võb olla reaalsusega kuidagi suhestatud. Eks aeg anna arutust, kas on tegemist juhustega või hargneb siit mingi teine - täiesti esoteeriline tee...
Igatahes siin Viljandis - siin päris maailmas tehtud rännak - viis mind vanade raamaute leti juure, kus kutsus mind paar raamatut. Vaatame, mis on nende sisu ja kuhu viivad need rännakud edasi. Kas ühe naisterahva poolt mulle kaasa-antud bengaali Tiiger väeloomana annab mulle jõudu edasi minna. Või lähen ma tõesti kusagile Indiasse seda tiigrit otsima ja küsima, mis tal öelda on.
Maailm on kummaline ja täis kummalisi pöördeid. Kohtumiseni järgmistes lugudes....
No comments:
Post a Comment