David

Foto: Cristi Sikora

Poisid püüavad kala mingi naljaka ridva otsas paikneva võrguga. "Nad pole veel midagi saanud. Vesi veel külm. Aga vanasti, kui veel dünamiidiga lubati..." räägib meile David. Oleme jalutanud pikalt. Kõigepealt Batumi botaanikaaeda ja siis botaanika aias ja nüüd jõudnud jõekese kaldale, et veidi rahus raamatut lugeda. Kõigepealt kala püüdvad poisid andsid märku, et jõe ääres Gruusia mehepojad kutsuvad meid endi juurde. Me naeratame, aga ei lähe. Purjus mehed jõe ääres? - kahtlane. Aga siis on nad ise meie juures. David oma sõbraga. Sõber vene keelt ei räägi, aga tahab ikka kangesti sõber olla. Ja siis ta kutsubki meid endile külla. "Ei naine ei arva sest miskit halba. Tulge jooge tass kohvi". Ja me läheme. Majja, mis väljast näeb umbes selline, et Aseri kortermajast oleks Pae tänava pommimees üle käinud. Korter ise on korralikum. Liitume kohaliku seltskonnaga - naisi lapsi oli juba enne meid külas mitmeid.

"Elu on halvemaks minemas ja valitsus on süüdi" teab David. Nõukogude aega 27 aastane mees küll hästi ei mäleta, aga vanemad on talle rääkinud, et tol ajal aeti sellised jõe ääres niisama sitsivad mehed vägisi tööle. Nüüd pole aga tööd kuskil. Ei - kuskil ikka on. Piiritaga Türgis. Ja ka Ukrainas on David mitu kuud töötanud. Davidi sõber olla saanud viieaastase Türgi keelu - viisarezhiimi rikkumise eest. David aga ei taha kodunt kaugele eemale minna. Naine tal olnud pool aastat ja ei taha ju oma noore naise juurest kuudeks eemale.

"Meie gruusialased oleme need õiged Kaukaaslased" teatab uhkusega David. Armeenlased, aserid, tsetseenid... Mis kaukaaslased ka nemad. Kaukasuse mäed ju kõik meie juures" on David uhke oma mägirahva päritolu üle.

Davidi sõber kutsus meid veel linna õhtusöögile. Seekord loobusime - veidi kohmetu oleks olnud üheskoos umbkeelse gruusialasega õhtustada. Jätsime Davidi koos oma sõbraga sinna kust nad meid leidsid - jõe kaldale...