Vastupidiselt ootustele oli tee taristu sihtmärgile lähenedes muutunud oluliselt lünklikumaks. Eelviimasel päeval öömajade kaarti vaadates tekkis hirm, et kui tahta normaalset päeva teha, võib öömajadega probleeme tula. Ja nii oligi. Lootus, et eks midagi ikka leiame, siin kohe üldse ei kehtinud. Ja siis vantsisime. 33km peal hakkasime otsima öömaja ja kilomeetreid kogunes... Ega jah - ikka ühtteist ikka märkasime. Aga ei hakka ju teelt 600 m eemal olevasse öömajasse minema. Pigem kasutada oma piiratud ressursse tee lühendamisele. Ja siis me jälle läksime. Mingi aeg lülitus sisse taas see kurikuulus "zombi power" ja silmad hägused, aeglase rütmiga üha edasi. Ja endiselt valivad - ei sobnud meile üks annetustel põhinev öömaja, põlgasime ära teelt kõrvale jääva pansioni... Ilmselt paarist magalast, mis meie info juures pidid eksisteerima, lasime lihtsalt mööda. Oli see siis halb märgistus või meie nürinenud mõistus.
Lõpuks siiski - esimesest öömajast, kuhu sisse astusime visati meid välja.. Kõik on täis. Ja anti ka lootust, et ega enne meil enne kolme kilomeetrit midagi vaba leida pole. Siiski, 100m hiljem õnnestus meil saada kaks viimast voodikohta. Seda küll klausligla, et kui mõni invaliid veel öösel võsast peaks tulema, siis kupatatakse meid põrandale. Seda üritas meile selgeks teha hispaaniakeelne majapidaja, niiet jääb võimalus, et ta meile ka midagi muud üritas selgeks teha.
Kilomeetreid tuli sel päeval siis lõpuks kokku 46. Kohale jõudsime veidi enne üheksat ja start oli olnud 7.20. Peab tunnistama, et tõelise poweri selleks pingutuseks andsid lõunapausil joodud kaks õlut. Meie ööbimiskoha suureks puuduseks oli, et kilomeetri raadiuses ei olnud ühtki söögikohta. See öö läksime magama näljastena ja teest valutavate jalgadega. Ja ka lootus, et hommikusöögigi vähemasti ruttu hommikul kätte saame, ei teostunud. Esimese söögikohani, mis oli nii täis, et me ära ei mahtunud - sinna oli nii 10 km ja veel paar km edasi kuni me kõhule lõpuks halastati.
See piirkond pidi olema Hispaania üks vaesemaid. Ja see vaesus ka üheks põhjuseks, et Santiago tee uuele elule äratati kohaikku majandust turgutama. Aga mida siin turgutada, kui mõistust pole. Pikalt teel olnud kaks magamata ja näljast turisti, kes oleks valmis voodi ja toidu eest suuri summasi ära andma, aga kedagi pole võtmas. Imbetsillid rsk.
Santiago ise oli kunis vanaaegne linn. Kiriku leidsime väikeste kõhklustega ilusasti üles ja siis oligi kõik. Väsinud ja ehk ka veidi emotsioonitu. Igatahes tehtud. Oli väsitav ja mõnus 10 päeva. Mingi kirst kirikus leitud, mingi järjekord meist seismata jäänud. Kõht paksult mereande täis. Pudel kohalikku likööri ära maitstud. Ja võime pidulikult selle seikluse lõppenuks lugeda.
No comments:
Post a Comment