Rännaku vaimseks teemaks kipub kujunema asjade mitmetahulisus ja saatana tasakaalustav roll selles. Kuidagi kummalise kokkusattumisena on kaasa juhtunud raamatute seas Hesse Demian, mis räägib otsaga jumaliku olemuse mitmest poolusest ja jumalatest kelles ka saatan sisaldub. Ja kaasas on samuti sõrmuste isanda lugu kirjutatud morodori vaatekohast. Ajalugu kirjutavad võitjad ja igal medail on kaks poolt ja käsulaudedel on tagaküljed. Kas tasub siis endas peituvat saatanat maha suruda - ta sellest ei sure. Tasakaal ja leppimine nii saatana kui jumalaga, see on oluline.
Bussiga reisi alguspunkti sõites sain ühtäki selgeks, et kõk mu probleemid on kinni julguse puuduses. Kahtlemine sisaldab endast hirmu. Hirmu, et keegi ei mõista - et keegi vaatab viltu - et keegi, keda ma võibolla isegi ei tunne ega tunda ei taha, saab mõjutatud. Hoolimine kaasinimestest, see on ju ometi jumalik. Kuid et elada rahus ja sõlmida rahu iseendaga peab kõigepealt sõlmima rahu saatanaga. Leppima, et tema teod on osa sellest maailmast, et teda järgides on võimaik saavutada rahu hinges. Tasakaal ei tähenda veel kurjust.
Coelho Maagi päevik on järgmine raamat. ka seal on saatanal oma kuri roll. Nüüd seda enda jaoks uue nurga alt vaadates ehk suudan ka sealt hoopis miskit muud välja lugeda. Midagi, mida Coelho pole sinna kirja pannud. Coelho, kes sõber jumalga aga kes saatanat peab üdini pahaks ja tema õptus seega ilus aga raskesti järgitav, kuna ei sisalda endas inimese täit olemust. Jääb vaid moraal ja jutlus kirikukantslist.
(Lisatud päevikusse hiljem, kui Coelho "Maagi päevi"k taas loetud): Kui Coelho raamat nüüd teist korda läbi loetud, siis sain aru et tema vagadus ja usk jumalasse pole siiski väga traditsionaalne. Saatana roll ja lepped temaga olid raamatus väga sees. Et siis juhi saatanat ja ära lase temal juhtida. Kasuta teda ja tema vaimsust ja jõudu. Kui halvasti ma mäletasin ja mõistsin Coelhot. Coelho Maagi päeviku üks osa on seesama jutt, mis üleval. Sellest samast Saatana ja Jumala tasakaalust.
No comments:
Post a Comment