Lõpp?

Camino teest on möödunud nüüd mõned päevad, mida oleme veetnud autoga mööda Hispaania teid tiirutades. Ja nüüd lennukis. Kummaline, et selle reisi lõpp ei tundu olevat konkreetne. On tunne, et tee jätkub. Muutub ümbruskond ja inimesed kellega kohtud, kaaslased kelle kõrval magad. Aga ikkagi on ju see seesama tee. Igal tänavanurgal ootavad sind märgid, mis suunavad sind edasi. Näiteks kusagil saksamaal, kui vaja lennujaama jõuda hüüab sind saksa mees ja pakub tasuta küüti - ka see on ju taas kollane nool. Sa enam ei ütle et ei - ma saan hakkama. Võtad julgelt elult, mis tal pakkuda on. Tee ja märgid jätkuvad. Vaid kilomeetripostid, mis näitavad palju on jäänud lõpuni on tee-äärest puudu. Aga ehk nagu Caminolgi tekkivad postid siis, kui käsil viimased 100 kilomeetrit.

Mõned kuud tagasi ühel koolitusel soovitati lõdvestumiseks mõelda kohale ja paigale, kus sa viimati olid ennast tundnud hästi ja kujutada end seal olevaks. Ei suutnud midagi sellist väga ülevat ette kujutada. Nüüd suudan - kujutan ette ennas Hispaaniasse sealsete maisipõldude ja päevalillede vahel külast külla katkiste jalgadega tammumas. Päike paistab, keha valutab ja mul pole muud muret, kui et minna edasi. Ei kostu küll hästi, aga siiski on tore olla neil väljadel. Minnes mõttes sinna muutuvad ka kohalikud probleemid mitte nii olulisteks. Tee on oma tükikese võimust andnud.