Kurb on lahkuda siit elevantide juurest. Kuigi peab tunistama, et peale lühikese dzungli rännaku, mille kõrghetkeks oli nabani ulatuva kiire vooluga jõe ületamine, midagi enam teha täna ei osanud. Uusi inimesi juurde tulemas vähe ja enamus neist tunduvad olema üsna sellised "hallid turistid". Need kes kodunt tugitoolist endale kõik reisid ära broneerinud ja kellel pole eriti vaadet kuhugile kõrvale. Pole põnevat elu ega lõbusaid jutte. Võibolla teen neile veidike liiga, aga turistide seast siit jah endale palju sõpru ei leidnud. Mowgli jääb siia naerma oma nakatavat naeru ja otsima kliente, kellele miskit pakkuda. Meie lahkume. Buss väljub kell viis hommikul. Kuidas me leiame öösel pimedas silla ja kuidas bussi on veel praeguseks hetkeks lahtine. Peame hakkama saama - muud võimalust ei ole. Homne päev kulub asjaajamisteks koledas Medani linnas ja sellega saab see reis, või vähemasti see osa reisist, mida me veetsime Etheliga üheskoos, läbi. Ethel suundub oma teed alustama uut elu ja mina suundun tundmatusse, kohtuma iseendaga.
Öösel tuli vihma. Pildid sellest, kuidas selle paduvihmaga peab läbi dzungli bussi peale rühkima, ei lasknud magada. Kas Mowgli tuleb meid saatma? Hirmud olid asjatud - Mowgli tuli. Vihm oli lõppenud, läbi pilvede kumas täiskuu ja kõikjal oli jäänud põlema tulesid. Lihtne varahommikune jalutuskäik.
No comments:
Post a Comment