Piibli pühakirjale on Sumerite ajast tänapäeva jõudmisel osaks saanud oluline vääritimõismine, mis on põhjustanud viletsust ja kaost tuhandete aastate jooksul. Üks arusaamatus on muutnud miljonite inimeste maailma mõistmist ja keeranud asjad täielikult peapeale. Paar lõiku piiblist nagu nad tegelikult peaksid olema:
Ja madu tuli ja ahvatles Eevat maitsma hea ja kurja tundmise puu vilja "annab parema kaifi, kui seened seal lehmakoogi peal" lubas madu. "Saad maailmast paremini aru ja tõused jumalast kõrgemale". Ja Eeva proovis puu vilja ja leidis selle hea olevat ning raske droogi mõju all jagas maailma kaheks - heaks ja kurjaks. Pakkus ka Aadmale, kes korraliku abielumehena naise soovi kuulas ja ka tema sai tundma vilja jõudu ja leidis et see hea on. Kui jumal märkas, mis oli sündinud oli ta nõutu. Eedeni aias valites suur segadus. Inimesed, tema kunsti suurim saavutus nägid teda kahestununa. Nagid temas Jehoovat ja Saatanat. Aadam nüpeldas hunti, kuna oma vaimusilmas nägi ta jänese söömist hundist tuleneva kurjusena. "See ei saa nii kesta" otsustas jumal ja saatis Aadama ja Eeva maa peale kadunud mõistust otsima. "Paradiisi aia väravad on teile taas avatud, kui mõistate jälle maailma terviklikkust. Laamendage seal all palju tahate, kui liiga kuumaks teil seal möll läheb, lasen Teile aeg-ajalt jahutusvett kaela."
Ja muidugi muudab see muutunud vaatenurk ka suure osa järgnevast piibli peatükkidest üsna mõttetuks.
Hesse oma "Demianis" jõudis kahenäolise jumala juurde. Ühtäkki ei olnud headus jumalik ja kurjus kuratlik - nad mahtusid samasse jumalasse. Aga jumalal oli ikkagi kaks nägu. Stepihundis Hesse mõistis oma viga. Vale arusaama, mis oli teda pikalt elus saatnud. Ta oli küll tõstnud saatana ja jumala ühele pulgale - aga jätnud neie siiski vaid kaks nägu. Jumala ja Saatana polaarsus oli asendunud hundi ja inimese omaga. Olukord oli muutunud hullemaks kui enne - headuse ja kurjuse telg oli asendunud millegagi, millel kaks otsa, aga kus positsioneerida ennast võimatu. Kui seisad teel, kus mõlemas otsas ootab sind miski, aga alati midagi elus väga vajalikku jääb teise otsa - kuidas olla või liikuda? Lahendus on loobuda bipolaarsusest. Jäävad figuurid - miljon erinevat jumala nägu, mis on kõik olemas ja millele ei saa anda hinnagut. Maailm avaneb äkki kahesunalisest mõtettusest miljonisse eri suunda, kus kõik teed on teistega võrdsed.
Aga kui pole enam head ja kurja, kus siis on armastus? Just Hea ja kurja välistamine teeb tegelikult armastuse võimalikuks. Kas saab armastada kurja? Kui jumal on hea ja saatan kuri - saab armastada vaid jumalat. Armastada teist inimest tähendab teha temast jumal - anda kõigile tema omadustele headuse varjund ja jumaldada teda. Ja kui ükskord paljastub midagi, mis headusena pole võimalik tõlgendada - vajub kokku kogu jumalikkus ja ka armastus.
Veel hullem nendega, kes usuvad head ja kurja ning samas armastavad, ehk siis jumaldavad, iseennast. Nende kaitse peab olema tugev. Nad ei saa endale lubada eksimist. Eksimine lükkaks nad jumala troonilt otse kurjusesse ja selle vältimiseks on sellistes inimestel välja töötatud uskumatu kaitsesüsteem. Ainus vahend, mis võimaldab nende kaitsest läbi murda on unustamine. Kui nad on selgelt eksinud, peab neil inimestel jääma võimalus pöörduda tõe juurde tagasi oma ego kahjustamata. Nagu märkamatult, aga kunagi hiljem, nad loobuvad oma eksiarvamustest ja pöörduvad tõe teele - läbi unustamise. Ja häda neile, kes neile seda meelemuutust ette heidab. Nad pole seal kunagi olnud ja arvaja on kõigest valesti aru saanud.
Toba järve ääres kordas Peter pidevalt mõttet "everybody is always right". Tundus, et ta oli selle teadmise üsna äsja ära tabanud ja oli oma mõttest vaimustatud. Seletasin talle, et kusagil kaugel Eestis on üks poeet välja andnud sama pealkirjaga luulekogu "Kõigil on alati õigus" ja juhtumisi on tegemist mu lemmikluuletajaga. Lubasin tõlkida mõned luuletused ja talle saata. Paar luulerida Mait Vaigult, mis pikal mediteerimisperioodil pidevalt meelel tiksusid ja mille sisu ma polnud kunagi varem eriliselt tähenduslikuks pidanud:
Ei head ei kurja kahe hingetõmbe vahel
sinna maailm lahedasti mahub ....
Kas ma oskan loobuda heast ja kurjast? Kas paradiisiuks on nüüd mulle avatud? Ei mitte - sain tunda vaid natuke nurgast selle "tõe" lõhna. Tõest loobumiseks tuleb väidetavalt istuda mitte kümme päeva vaid natuke rohkem - no nii mõned elud. Et saada buddhaks, saada valgustatud ja et Eedeni aia väravad taas avaneksid
No comments:
Post a Comment