Pikkadel laevareisidel sai taas kätte võetud Stepihundi raamat. Ja üsna palju vähem, kui kunagi kümme aastat tagasi seda raamatut lugedes, tunnen endas ära seda Stepihunti. Juba on minus hunnitu hulk Hermeliinet oma lõputute ööde ja piiramatute pidudega. Olen tundnud pidude jumalikkust ja mõtete naeruväärsust. Palju üle-elatud, aga veel mitte lõpuni naljast aru saadud. Nüüd on vaid vaja armuda ja ongi aeg siseneda sinna, kus sissepääs ainult hulludele - Mr. Pablo maagilisse teatrisse.
Just selle koha peal, kus arglik Harry Haller ei julge tantsima võtta noort tüdrukut.. Kui mitu korda olen ma niimodi seisnud julgemata tantsima võtta, julgemata kõnetada võõrast.. Just selle koha peal otsustasin et räägin paar sõna juttu praamil enda taga istuvate kahe Rootsi neiuga. Et endale kinnitada - ma enam ei karda. Kartsin ikka, aga paar sõna juttu sai aetud. Ja edasi tulid juba ise inimesed mu juurde. Lihtsamalt. See juudi poiss Roxases, kes juba kümme kuud Aasia teid sammub ja kes rääkis et siin Mindoras kusagil mägedes elavad veel arglikud metsinimesed. Siis see sakslane San Joses, kes seal juba kümmekond aastat elab ja elul ennast kanda laseb. Elades võõras kultuuris võõraste inimeste keskel. Ilmselt tal siis kodus maailm veelgi võõram oli.. Ja kogu see seltskond siin saarel, kes pimeduse saabudes ümber laua koguneb ja kohalikku rummi rüüpab ning lugusi mailmast räägib. Rootsist, Inglismaalt, Iirimaalt, Prantsusmaalt, Hollandist. Palju lugusid...
No comments:
Post a Comment