Ma olen kasvanud rannal julgemata minna sügavasse vette. Kardan uppuda ja paanika valdab mind vees, kus veel jalad põhja ulatuvad. On teised, keda elu sünnitanudki lainetesse. Nad ujuvad nad ei tunne maad. Kuigi nende nägudel peegldub, et nad eluaeg vaid mäetippusid vallutanud. Nad saavad lainega pihta ja vaevalt vaevalt ellu jäädes ei otsi nad teed kaldale vaid võtavad taas suuna uude ja suuremasse lainesse. Mitte kangelaslikusest, vaid et muud nad ei oska ja ei tunne. Nad pole kunagi maad näinud.
Ja mina kes ehitanud endale betoonist aluse ja snorkeldan selle kohal ning kardan paaniliselt iga veevirvendust kartes, et see mind uputab. Ohh püha nõdrameelsust. Vot sellised mõtted paradiisisarel snorkeldamise käigus.
Just siin keset ei miskit, paari tunni kaugusel sukeldujate paradiisist Apo Reefist, leidsime me oma paradiisi. Püha rahu, mõnikümmend inimest, baar, võrkpall, pinks, piljard, snorkeldamine, ujumine, papagoid puuris ja kurat teab mis linnud dzunglis. Ja taevalik rahu.
No comments:
Post a Comment