Üks, vist isegi ainus asi, mis mind siin Indoneesias häirib, on kõikjal vedelev praht. Kõik taara, mis kätte jääb visatakse maha sinnasamasse, kus ta parasjagu tühjaks sai ja kedagi seda koristama ei tule. Praht ääristab teeääri ja ka majutusasutustes on tihtipeale vana prügi vedelemas keset muruplatsi. Kohalikud tundub, et lihtsalt suudavad sellest mööda vaadata.
Väidetavalt on selle põhjuseks moodsa kapitalismi siia toodud muutused, millega kohalik ühiskond veel harjunud pole. Kui toitu söödi näppudega banaanikoortest ja peale joodi kookosemahla pähklitest, siis kõik mis õuepeale visati muutus seal väetiseks ja kõdunes. Plasttopsid ja kilekotid pole aga toonud endaga kaasa käitumise muutust. Seda prahi mittemärkamist ei oska ma siiski lõpuni mõista. Aga eks sedagi tule vaadata, kui selle kultuuri üht omapära.
Aga ju siispeab siin ikka hull olema, kui see isegi mind häirima hakkab...
No comments:
Post a Comment