Mowgli

Tingel tangel tungel - kära täis on dzungel. Seitse tundi bussis viibimist ja kannikate valu ja sutsti - dzunglis. Ahvide, elevantide ja tiigrite keskel. Teejuhiks noor poiss, keda kutsutakse Mowgliks.

Mowgli elab metsas. Kunagi oli tal siin oma maja kusagil puude otsas - nüüd juhatab ta turiste. Nagu ta ise ütleb, võib ta teha mida iganes. Juhtida elevante, saata turiste läbi dzungli, juhatada auto sisekummiga inimesi alla jõge... Lapseohtu Indoneeslane, kelle ema on kusagil kaugel Malaisias ja isa suri, kui ta veel vaid seitsmene . Isa surm tõi kaasa suitsetamise. Muster jookseb kokku - isa suri nagu raamatus "Kevadkirkal Aastaajal" - puu alla jäädes. Aga nüüd on kogukond andnud talle võimaluse ökoturismi juhendajana. Koos vennaga nad saadavad turiste. Ja teenitud raha (mis pole ka lääne standarditele vastavalt mitte just väga odav- tund aega elevandisõitu 650 kooni näkku) jagatakse ühiselt ära elevandikasvatajate, giidide ja küla kogukonna vahel. Selle eest hoitakse korras teid (sinna küll eriti palju ei jätku ... Isegi Tallinna teed ikka hulka siledamad) ja muid kommunikatsioone. Nii nagu maailm peaks toimima. Ja mina siis siin see rahakott, kes selle kõik kinni maksab.

Aga selliseid kapitalismivastaseid kokkuleppeid on ka mujal. Näiteks Toba järve ääres ei õnnestunud kusagil kaubelda rolleri hinda madalamaks - ja hiljem kusagilt lugedes selgus, et miinimimum hind on paika pandud. Kelle poolt ja kuidas - seda ei saanud päris hästi aru. Aga ilmselt see nii mõnelgi juhul võtab pingeid maha ja garanteerib osalejatele piisava sissetuleku. Ei mõtle veel päris täpselt välja, kuidas seda maailma korraldusse tervikuna sisse saada, aga ilmselt mingi võimalus selleks ju peab olema.  Majandusteooriad vajavad veel parandamist.

Mowgli aga elab oma vaba dzungli elu. Ei lase ennast värvata erinevate kompaniide poolt. Teatab meile jätkuvalt, et don't worry be happy, laulab ja mängib kitarri ja armastab muusikat. Ja ei võta naist ega tee lapsi. Vabadus.. Aga samas teeb ta ettepaneku rollid ära vahetada. Ta on vamis tulema Eestisse arvutitega mässama ja jätma mind siia dzunglisse turiste teenima. Kas peaks pakutu vastu võtma? Seekord jäi tehing ära. Ma pole kindel, kuidas töökaaslased suhtuksid, kui minu skeptilise ja pessimistliku maailmaga harjunud tooli peal istuks korraga elurõõmust pakatav tumedanahaline optimistlik noorsand. Shokk oleks ilmselt liiga võimas, et seda oma töökaaslastele soovida.

Ja seekord siin sügaval dzunglis võtame endale täieõigusliku turisti staatuse. Läbime kõik pakutavad atraktsioonid: peseme elevente, ratsutame elevantide seljas, sõidame auto sisekummiga jõge mööda alla, sööme kõhud täis kose jalamil, käime mööda dzunglit matkamas.

Ainus mis hinge piinab, on Mowgli ilmselge  ja ilmselt ka õigustatud soov meilt oma tegevuse toetuseks natuke raha kätte saada, lisaks kõigile neile atraktsioonidele, mida ta meile neil päevil lahkesti siin pakkunud on. Tegemist pole suurte summadega ja ka mitte olulise probleemiga, and mind endiselt rõhub saamatus selliste olukordaega toimetulekuks. Kui palju oleks viisakas, ega ma talle liiga ei tee.. jne. Pea täidetud hirmudega, mis tegelikult on täiesti ebaolulised. Kindlasti ei vaeva nende üle pead Mowgli, kes elurõõmsalt meid ühest kohast teise tuuritab.