Üks tütarlaps lennukis minu kõrvalistmel. 12 tundi ühist lendu. Ja vilksamisi pilgud tema tabletile annavad mõista, et ta eestlane. Ja et ta mõistis kogu meie pikka ja sügavat dialoogi. Tütarlaps täitis pikalt Singapuri pabereid.. järelikult jääb ilmselt Singapuri. Ja kogu selle lennureisi jooksul sai vahetatud vaid kaks sõna - siis kui talle oma tekki maast korjates peaaegu kohvi oleks sülle valanud. Ja siis magamiste vahele oodatud hetke, et kudagi loomulikult tema täelepanu pälvida ja küsida mõni süütu küsimus: "et kuhu sõidad", või miskit sellist. Aga ei tekkinud sellist momenti ja jäi üks kasutamata võimalus tutvuda ühe ilmselt toreda inimesega. Kuulda mis tema maailmas uuemat ja kuhu ja miks reisitakse. Tegelikult ei teagi ju, kas ta väga suhtlemisaldis oleks olnud ... Aga ikkagi jäi see mingi mõtetu hirmu, juhuse puuduse ja valehäbi taha, et vahetada paar lausetki.
India mees kusagil singapuri lennujaamas. Istub meist järgmise pingi peale, kuigi vabu pinke lennujaamas maa ja ilm.. Teretab. Jälgib kuidas me kaarte mängime ja ühtäkki toob meile kummalegi paar kommi. Ja istub kohale tagasi. Me täname ja jätkame mängu. Veidi aja pärast kõnetab ta meid ja küsib kust me pärit (näe temal pole meie tülitamisel mingit hirmu). Suhtleme veidi India ja Eesti teemadel - Eestist ei tea ta miskit ja on teel kuhugi Austraalia kanti. Ta keel on raskesti arusaadav.. Ja igaljuhul teatab ta korduvalt kui rõõmus ta on, et meiega tuttavaks sai.
Väiksed lapsed öisel Kuta tänaval raputavad puu otsast õisi alla. Kell juba üks öösel. Paik tundub üsna kõle ja inimtühi. Mõni üksik baar, mõned 24h poed. Ja siis need tüdrukud kõik ümber meie - terve parv. Püüavad meile mingit käsitööd üpris agresiivselt pähe määrida. Me ei soovi, aga neist lahti saamiseks nagu polegi vahendeid. Kiirendan ja saan neist kaugemale. Reisikaaslane jääb endiselt tüdrukutemassi keskele. Kiirem pööre ja ühtäkki on märkmik maas keset öist tänavat. Koti lukk on lahti ja mingi väike käsi on sealt asju käinud tirimas. Tekkib seisak - mis edasi? Kuriteolt ollakse tabatud, kahju jäi olemata... Vaikselt tüdrukud taanduvad ja lahkuvad. Said aru, et asi võib kiskuda tõsisemaks. Taanduvad taas puu ümber omi mänge mängima.
Hommikul on Kuta tänavad oluliselt elavamad. kusagilt on ilmunud sajad söögikohad ja poed ning tuhanded turistid. Öö ei näita selle linna tegelikku palet. Kuid siiski ka päevavalges tundub Kuta üpris hingetu koht paljude inimestega. Taas tuttav tükike Kadakaturgu, kus miljon müügiputkat ja iga tegelane üritab sulle neid ühesuguseid asju omal moel maha parseldada. Kõht täis, välja puhatud. Egas muud kui taksoga tunnike sõitu Ubudisse. Bali kultuuri pealinna.
No comments:
Post a Comment