Peter on 64 aastat vana ja värvika eluga mees. Ungari põgenike laps Ameerikast, kes läbi saatuse keerdkäikude jõudnud elama Austraaliasse. Mees kes pidanud oma elus 20 ametit ja nüüd kusagil Austraalia väikelinnasennast lõbustab ennast sõprade ja kanepiga ning ilmselt mõteb elatud aastatele ja kulutab coca-cola aktsiatelt teenitud tulusid. Tulud pole küll üleliia suured, sest mugavusi ta ei otsi. Elab siin Indoneesias oma 35 kroonises toas, särk seljas pahempidi pööratud, augud särgis kinni nõelutud ja silmnähtavalt naudib meie seltskonda.
Peteril on elus olnud palju naisi ja ta ise väidab, et kõik on ise lahkunud ta juurest. Ja mõned neist on jätnud kustumatu mälestuse. Tüdruk, kes nägi välja nagu Greta Garbo, kelle juures ta ülikool ajal nädalavahetstes külas käis, läbi hääletades distantsi, mis võrdub teekonnaga mitmekordselt ümber maakera. Inglismaal tuttavaks saadud armastus, kelle päras ta Austaaliasse sattus ja kellega ta nende kolme aasta jooksul kordagi ei tülisenud. Ja need suhted millest ta räägib on neljakümne aasta tagused. Praegustest naistest teab ta vaid, et üle 50 aastased - nemad soovivad vaid punuda pesa.
Mees, kes teab rääkida palju erinevate meelemürkde mõjust ja keda pahandab, et kõik ümberkaudsed valged noored siin saarel suitsu tõmbavad.
Me veetsime üheskoos Peteriga koos suure osa oma Toba järve kuuest päevast. Otsisime üheskoos matkaradu mäe tippudesse, mängisime malet ja kiusasime teisi turiste oma mõtete ja küsimustega. Kohati muuutus tema pidev kohalolek ka veidi väsitavaks. Aga ei, mitte liialt. Meist said head sõbrad, kes teavad üksteise saatustest ja mõtetest üsna palju.
No comments:
Post a Comment