Suured Puud

Kilomeetrid möödusid miskipärast väga aeglaselt. Lõpuks taipasime - see pole see riik ja kilomeetrite asemel on ju miilid. Ka see fakt ei kohutanud meid ja jätkasime oma reisi suurte puude suunas. Ööbimise leidsime ühe rahvuspargi lähedal mestas. Parkisime auto ja väsimus ei lubanud isegi pagasnikus oleavid õllesid ära hävitada ning vajusime unne esi-istmetel. Äratus tuli ootamatult ruttu. Saabus taskulambiga naisterahvast pargivalvur, kes meid viisakalt kämpingusse suunas. Allusime vormis naisele ja suundusime juhatatud paika. Juhtus aga selline piinlik lugu, et me sealt kämpingust maksmata jalga lasime hommikul. Pole meie süü, et kellaajad meil veel päris paigas pole ja uni juba kuue ajal kadus. Raha meilt sel ajal kedagi võtmas polnud ja nii jätkasime teed, arutledes mis karistuse sellise käitumise eest võiks saada...

 Varase ärkamise tõttu jõudsime puudeni tunnike liig vara ja kõik parki lubajad veel magasid ja keset teed seisis meil ees autaga möödapääsmatu tõkkepuu. Lahendus oli kiire - seljakott tühjaks - eelmisest õhtust alles jäänud järelejäänud õlled sisse ja 10 km puudeni jala. Igaks juhuks vaatasime väga pealiskaudselt üle ka õpetuse kuidas karudega käituda ja teele. Pärast kümmet kilomeetrit kõndimist suurimate puude läheduses parklas uurisime me seda karude värki juba põhjalikumalt. Nimelt õnnestus meil teel ühte mõmmikut näha. Seda küll vaid hetkeks - aga võime kindlalt kinnitada - see oli karu. Suhteliselt väike, aga ikkagi karu. Õpetusest karude kohta jätsime edaspidiseks igaks juhuks meelde viimase rea - kui karu ikka juba ründab siis "fight agressivly back". Ühes oma järgmistes peatuspaikades saime kinnitust, et ega need karud nii ohtlikud pole miskit. Nimelt paluti seal pigem külastajaid karusi mitte häirida.

 Aga tagasi puude juurde. Olles läbinud kümme kilomeetrit saime teada, et puude nägemiseks oli vaja läbida veel umbes viis. No mis siis ikka, niikaugele juba ronitud ja läksime edasi. Loodus Ccalifornia põhjaosal sarnaeb vägagi Eestile, kui välja jätta need tohutud puud (inglise keeles redwood), mis kaugelt vaadates meenutavad kuuske - ainul all seistes saab aru nende massiivsusest ja tuhande aasta pikkusest ajaloost. See kõige kõige kõrgem puu nägi alt välja nagu paljud teised seal metsas. Latva näha läbi taimestiku polnud võimalik. Aga tuleb tunnistada - kõik need puud olid võimsad ja mäletasid veel indiaanlasi.

Oli üks ühine joon Jack Londoni pargi ja suurte puude juures. Minu esialgne kartus kohata rahvusparkides ummikuid ja järjekordi ei osutunud tõeks. Olid vaid üksikud inimesed, keda kohtasime ja õnneks oli üks seltskond, kes meie jalavaeva vähendas ja meid enamuse tagasiteest autoni sõidutas.

 Ja taas autos ja sihtpunktis taas nn. Josemiidid. Üks tähelepanek tegi meid ärevaks. Teepikkus järgmisse sihtpunki tundus kaardil ca. poolteist korda lühem, kui teeviitade järgi. Varsti selgus ka põhjus. Käänulised teed mägede vahel pikendasid vahemaad märgatavalt ja ka kiirus polnud teab mis suur. Nii oli meil varsti selge, et Josemiitidesse me meile antud autorendiperioodi jooksul ei jõua ja ööbimiskoht tuleb leida hulka varem kui esialgu arvatud. Motellidega me hinnas kokkuleppele ei jõudnud - miskipärast olid nende nõudmised hulka suuremad Lonley Planetis kirjeldatust. Seega võtsime suuna heaga kämpingu poole. Olles sõitnud hulga aega mööda metsateid selgus, et igasuguseid teeviitasi kaugustega siin riigis usaldada ei maksa. Väsinuna kämpingu otsimisest parkisime end metsavahele autosse puhkama. Päris ilma vahejuhtumiteta ei kulgenud ka see öö. Äki keset pilkast pimedust märkasime auto taga tulukest. Jälle pargivaht? Tuluke nagu liikus pimeduses, aga mitte lähemale. Äkitse tuluke nagu pooldus - ja nüüd oli neid kaks. Keset pimedat võõrast metsa tundus selline valgusemäng arusaamatuna ja hirmutavana. Veidi aega vaikides seda jälginuna jõudsime lõpuks täiesti maapealse järelduseni - tegemist oli kusagil kaugel üle lagendiku paistva maanteega, millel liikusid tuledega autod.

Aga öö oli külm. Kuhugile oli kadunud see suurim kuumus, mida me kohata olime soovinud. Korduvalt tuli auto mootor sisse lülitada ja väga kiiresti mutus olemine sama külmaks nagu enne. Kusagil polnud enam märkigi päevasest 30 kraadisest kuumusest. Olime liikunud sisemaale, kus temperatuuri vahed suured.

Ja hommikul nägime lund. Alguses metsavahel mõned siilud ja siis ronides kõrgemale aina rohkem. Selgus, et osa Vulcano rahvuspargist, kuhu me auto meid toonud oli,  oli suletud. Ja seda ilmselt lumeolude tõttu juuni lõpus. Neljameetrine lumesein kummalgi pool teed ja väljas tugevalt üle 20 kraadi sooja. See oli kindlasti väärt seda kümmet dollarit, mida meilt pargi eest küsiti. Ja siis näidati meile vulkaani, mille tegelikuks nägemiseks me umbes 400000 aastat hiljaks olime jäänud. Vulkaan oli kadunud ja asemel lohk mägede vahel ja ainus, mis vulkaani kunagist olemasolu kinnitas, oli skeem mäepeal ja mis meil muud üle jäi kui uskuda. 

 Ja siis tagasi San Franciscos. Kes ütles, et ameeriklased ei vaata jalgpalli. Laupäeva hommik kell kaksteist ja umbes kümne televiisoriga "sports bar" on paksult inimesi täis. Õnneks on üks laud justkui meile jäetud ja et siis Portugal-Brasiilia. Ei läinud kaua, kui olime saanud jutule Erikuga - ühe tüübiga kõrvaltlauast - pool iirlane pool midagi muud. Sõbralik sell, kes meile ruttu mõned õlled välja tegi. Me proovisime samaga vastata ja nii juhtuski, et olime päeval kella kaheks juba päris korralikus joobes keset San Franciscot.

Üritus hotell leida ja seal puhata lõppes ebaõnnestunult. Juba pärast maksmist juhatati meid tuppa kus üks küllalt kitsuke voodi - ja see pidi olema tuba kahele. Loobusime. Ja kuna meie eestlastest tuttavatest selles linnas ükski meist huvitatud ei olnud, sammusime bussijaama, et öise bussiga LA-sse põrutada. Kõndimist oli ikka üksjagu. Aga nägime ikka ära kohalikud tänavapeod rasta rütmidega ja saime üles ronida San Francisco koletustest mägedest..