Neid ridu kirjutan ma World Music Festifali kämpingualalt autost, mis on meie tänaseks ööbimiskohaks. Piletid homsele kontserdile on taskus ja paistab, et sellest saab meile selle aastane Viljandi Folk. Siia ööbima sattusime läbi raskuste. Kirjas oli, et kämpingu koht palju raha maksab, nii et me mujale ööbimist otsima läksime. Kahjuks ei suutnud me paari tunnise otsimise jooksul leida ühtegi kämpingut, ega mõistliku hinnaga motelli - tagasi siia kämpnguplatsile, kus meil õnnestus tasuta ennast poolametlikult sisse smuugeldada. Ei soovitatud ainult turvameeste nina alla ilma festivali käepaelata sattuda. Loodame, et õnnestub probleeme vältida.
Selle aasta folk möödus siis mitte Viljandis vaid küllaltki Viljandile sarnaneva linna Gras Valley külje all ja festivali nimeks California
Kaks suurimat erinevust kuidas ameeriklased ja eestlased folki kuulavad on: Kõigepealt nad miskipärast ei joo alkoholi. Kogu platsi peale vaid üks õlleputka, kust on võimalik järjekorraga ja kallilt õlut osta. Üks asi, mis siin alati meele rõõmsaks teeb, et kõikjal kust alkoholi ostame, meilt ilusasti dokumenti küsitakse. Tore on taas välja näha noore inimesena. Ja teine erinevus oli selles, et enamus rahvast kontserdit kaasatoodud toolidelt ja istudes jälgis. Mõlemad erinevused tundusid kaduvat viimase esineja ajal, kus enamus toole nagu võluväel kadus ja rahvas meie ümber ei tundunud ka enam päris kaine. Et viimaks ometi tundus, et nagu päris folk.
Esinejatest ühe parema mulje jättis üks vanamees, kes kutsus kõiki üles ise ja oma muusikat tegema. Nagu nõiaväel õpetas ta suvalise naisterahva viiulit mängima ja suutis ka rannatoolist välja meelitada helisi. Peamine sõnum, mida ta hea esinejana väljendusrikkalt edasi andis oli, et meil kõigil on olemas oma rütmitunne ja omad lood, mida muusika keelde panna ja teistele rääkida. Ja ei pea sugugi mõtlema kuidas see teistele kostub - see on sinu lugu ja sinu kunst. Ehk siis - no mida ma teile kõigile koguaeg rääkinud olen...
Teine, minu enda jaoks huvitav lähenemine oli, kuidas kaks eestimaa meest olles sõitnud pea teisele poole maakera, huvituvad kontserdil pigem oma naabritest - Soome-Rootsi bändist, kui et millestki kohalikust või kaugest. Kahjuks põhjamaa naise hääl oli nii võimas ja kostus nii kaugele, et üle kahe laulu tal laulda ei lastud. Pidavat teisi lavasi segama. Eks see oli neil tegelikult juba kolmas esinemine ka festivalil - kahju ainult et meie sellest ilma jäime.
Ja sarnaselt Eestiga - kohtab siingi öösel parkimisplatsil neid samu muusikuid, kes päeval raha eest esinenud - lihtsalt ennast muusika keeles välja elamas. Eri bändide liikmed erinevate riistadega teevad katkematut improvisatsiooni. Kusagilt ilmub veel härramees suure kontrabassiga ja liitub seltskonnaga. Keegi võtab taskust parmupilli ja toob muusikasse värvikust juurde. Kena muusikaline pilt.
No comments:
Post a Comment