Rodeo

Hommikul edasi rodeo poole. Huvitav on vaadata kui kiiresti hakkab temperatuur langema kui sõita sisemaalt ookeani poole. Kiiresti langes temperatuur 30 kraadi. Seda muidugi farenheitide järgi. 42C kraadist sai ühtäki 29C -ja uskuge - see mõjus juba üsna jahedana.

Salinasesse kohale jõudes selgus et selleks päevaks oleme rodeole hiljaks jäänud ja seega veetsime selle päeva omale ööbimist otsides. Selgus et mõistliku hinnaga see siinkandis võimatu on. Rodeo ja kohalik mootorattavõistlus on täitnud kõik kohalikud kämpingud ja ajanud motelli hinnad 100 dollari teisele poolele. Meie otsing oli ette nurjumisele määratud. Viimase lootuse panime ühele kämpingule, mis aga nagu selgus oli selle mootorrattavõistluste keskpunktis. See oli kõik  ja loobusime - ja praegu oleme kusagil suvakisel parkimisplatsil masinate vahele ära parkinud ja loodame, et keegi meid enne hommikut keegi segama ei tule. Kes teab - ehk läeb õnneks...

Issanda teed on imelikud. Nagu hiljem selgus oli saatus meie eest hoolitsenud ja mu kirjakastis oli ootamas kiri samas kandis elavalt eestlaselt Ingalt - kes oleks rõõmuga valmis olnud meid võõrustama. Aga meie lollid ei osanud seekord küll seda pakutud kingitust isegi oodata mitte ja jätsime oma postkasti sisuga tutvumise edasistele päevadele. Selleks ajaks olime juba edasi põrutanud.

 

 

 Järgmine päev omas lihtsat ja selget plaani. Monterey akvaarium ja Salinase rodeo. Ja nii see ka juhtus. Öö möödus vahejuhtumiteta ja ilmselt oli see kliimast tingitud, aga esimest korda viimase nädala jooksul ma tundsin et magasin täiesti sügavalt. Aga ikkagi ilmselt liiga lühidalt, kuna rodeol tuli uni peale. Aga alustame akvaariumist - see siis selline teistmoodi loomaaed. Kalade planktonite ja millimallikatega. Kuna ta oli teistmoodi, oli ta ka kindlasti vaatamist väärt. Olulisim info, mida me sealt saime oli, et tuuna kala on tegelikult ikka kuradi suur. Ja et ta maailma kõige rohkem käivet tekitav kala on tuunikala. 

 

Rodeo ise oli selline segane ja igav. Õlu maksis viis dollarit väike pudel ja erilist tunnet rodeo vaatamiseks ei tekkinud. Oleks see kõik olnud reisi alguses ehk oleks siis ka kõik teisiti olnud. Aga nüüdseks oleme me igasugu vaadetest ja vaatamisväärsustest täiesti ära kurnatud. Niiet kõige ärevamaks kohaks rodeos oli see, kus üks hobusega tädi koos Argentiina lipuga hobusega vastu poordi sõitis ... Muidu toimus selline tihe ja suht arusaamatu sebimine. Samal ajal kui täiskasvanud mehed hobuseid piinasid, tegid lapsed sedasama lammastega. Ja vahepeale püüdsid mehed lassoga vasikaid - kord üksi ja siis kordamööda. Igasugune info jagamine oli nigel - ja nii ei saanud kuidagi pihta, kes parasjagu võitja ja kes kaotaja. Vahepeal lõbustasime end proovides rodeomeeste hindeid ära arvata. Mingit korrelatsiooni me leida ei suutnud. Hobused kargasid omasoodu ja kohtunikud tundusid kasutavat mingit juhuslikku algoritmi nende soorituse hindamisel. Naisterahvaste tünnisõit  paistis olevat ainus ala, kus loomadele väga palju liiga eei tehtud ja mida lausa ilus vaadata oli. Aga kaua sa ikka vaatad - ja jalga me sealt lasime.