Suur Auk

Reisipäeviku kirjutamine jätkub Ameerika suurima augu Grand Canyon põhjast. Siia jõudsime eile päeval - ja kui mus oleks raasugi kuntsnikuhinge, siis ma ütleks, et vaade on lummav ja võimas. Mina lihtsa inimesena lihtsalt ei usu mida näen... Tegemist on ühe suure punase auguga. Rafting siin ilmselt kõne alla ei tule, nagu algselt planeeritud, kuna väidetavalt kõik juba aastaks ette välja müüdud. Otsustasime siis niisama ringi kolada. Viimaks läks asja ette ka ostetud telk. Aga vaatamata mattidele on siin kuradi kõva magada. Selg juba üksjagu haige. Aga, et varsti Las Vegas ees, otsustasime veidi trenni teha ja ostsime poest paki kaarte ja alustasime pokkeriga. Mängu tulemus oli näha hommikul, kui seadsime end siia auku ronima. Minu kanda oli topelt magamiskotid ja topelt telgialused ning sõbra roaks jäid veeepudel ja telk - nii lihtsalt oli pokkeri mängu tulemus.

 

Ja siis teele. Eirates pea kõiki soovitusi, mis igal sammul tahvlitel kirjas. Soovitatud oli neli liitrit vett inimese kohta retkele kaasa ja müts ja päikeseprillid ja mitte päeval reisida palavuse tõttu. Aga muidugi - meie võtame seda kui muinasjuttu ameeriklastele ja alustame teed ilma igasuguste peakatete ja prillideta, kohe peale jalgpalli mm-i finaali lõppu, ehk nii umbes veidi peale keskpäeva. Ja lisaks veepudelitele, vanade eestlaste kombekohaselt pudelitesse segatud rumm cocacola ja toonikuga. Kusjuures toonic oli minu viga - mul läksid Bacardi ja Beefeater sassi.

 

Nüüd kui all oleme - võime tunnistada - varustus oli pädev. Kuumust ei olnud vaid veidi vihma. Ja läheneva äikese peletamiseks oli Bacardi täitsa oma koha peal. Äike siiski lõpuks meid kartma hakkas ja me vaid mõnda tugevamat tormihoogu, valguse vaatemängu ja mürinat näha-kuulda saime.

 

 

Kes aga meid sugugi ei kartnud oli kohalik loomariik. Kitsed, oravad, sisalikud. Lasid meid suht lähedale ja ei ilmutanud suuremat aukartust meie ees.

 

Ehk siis 11 km mäest alla laagrisse kulges lõbusalt ja kuna ka all sadas, ei jäänud taas peale telgi pokkeri muud tegevust. Tulemus nagu arvata, mitte kõige meeldivam... Tänu tõenäosusteooria teistpidisele kehtivusele siin augus, tuleb mul death wallys (maailma kuumeim koht) 2,5km auto kõrval joostes läbida. Aga veel enne seda tuleb veel üles jõuda... Loodame et õnnestub...

 

 Saime Canyonist välja ja neid ridu kirjutan juba Las Vegasest. Kanjonist välja jõudmine polnud enam nii lihtne ülesanne kui sinna saamine. Pea-asjalikult süüdistasime me selles muidugi otsa lõppenud rummi... Oleks veel mõni tilk olnud - oleks kõik palju lõbusam paistnud. Nüüd tuli aga ligi 10 miili kanjoni servast üles ronida vaid omal jõul. Ainsaks lohutuseks teepealsed joogipunktid. Ja enam polnud ei pilvi ega karastavat vihma, vaid kõrvetav päike keset taevast. Tuleb tunnistada, et looduse ilule ja pildistamisele ei suutnud sellel rännakul enam rõhku panna. Raske oli see rada - eriti lõpp, kus jalad väsisid ja kanjoni ülemine tipp veel kaunis kõrgel oli. Aga rääkides loodusest - õnnestus meil kohata ühte päris madu. Ning pidevateks saatjateks olid meil oravad. Kes vaatamata suurtele keeldudele loomade söötmise suhtes ilmselt ikkagi suures osas turistide jäänustest end elatasid. Ja ega nad ei oodanud, et pakutaks - nad ise kotti otsima tulid...

 

Välja saades oli väsimus suur ja veel üht ööd telgis veeta - selleks polnud meil enam ei tahtmist ega jõudu. Ja edasi - sihiks Las Vegas. Esialgu plaan siiski ööbida 100 miili enne Vegast mõnes odavas motellis. Ja siis selgus veel üks odava motelli saladus. Olid need prussakad ja sipelgad mis nad olid - inimeste vastu nad ei saa. Meie naabrite kodutüli oli põhjuseks, miks otsustasime kesköö paiku motelli kuludesse kirjutada ja Las Vegasesse ikkagi põrutada.