Tagasi Ameerikas

Reis on tänaseks kestnub juba üle nädala. Ja siis kõigepealt motellidest - need on siin umbes täpselt sellised nagu filmides. Linnades rõdudega ja maal eraldi kuudid. Ja hinnad neist mõnes üsna odavad. Aga nagu on selgunud on odavusel ka oma hind. Tänane odavuse hind on külmkapis elav arvukas prussakate kogukond, täienduseks eelmise motelli sipelgatele.

Tänane päev oli pigem selline linnukeste kirjasaamise päev. Hommikul naasmine Mehhikost - kus saime märgi kirja, et me seal olime. Muide Mehhiko kaudu USA-sse saamine pole pooltki nii hull, kui seda USA lennujaamadest. Kokku võttis passi näitamine koos koti läbivalgustamisega ehk tühise minuti. Ja veel märgi maha saamisest - kunstinäitus ja Andy Warhol. Geniaalne tüüp - pole midagi öelda. Tema ala kunstiväärtuste mõistmiseks mul ehk annet pole, aga tema enda mõistmiseks veidi rohkem. Ehk siis kogu idee nagu mina sellest aru sain: sa paned pildile kuulsuse keda tuntakse - see garanteerib enamuste inimeste huvi pildi vastu. Ja kuna igal neist on sellest inimesest juba olemas oma pilt - on pool tööd tehtud. Muidugi tuleb fotot veidi mudida, et tekkiks mingi lisaväärtus, mida saab kuntsniku arvele panna. Ja siis see rahvale ette käia. Ja efekt on meeletu - kogu see rahvas, kes on pidevalt oma prestiizhi hoidmiseks kunstinäitusi väisanud - näeb ühel hetkel seda, millest ta aru saab. Tal kohe hea meel näha Marilin Monroed või Mikk Jäägrit. Ja ta kannab selle äratundmisrõõmu kuntsniku arvele. Geniaalselt lihtne kunsti marketing.

 

Muidugi oma kuntsti pealiskaudsusega jäi Andy ikka tugevalt alla teistele uuema aja kuntsnikele, kes olid oma San Diego kunstisaali toonud oma rabavaimad zedöövrid nagu rebitud ruuduline paber ja säbrulisele paberile pastakaga joonistatud number kaheksa. Ma kujutasin pikalt oma vaimusilmas ette seda kuntsnikku, kes peale nädalast tööd läks kohalike kuntsnike klubisse ja seletas oma kolleegidele, kuidas talle vaim peale tuli ja ta zedöövri suutis valmistada. Oma lihtsuses ja geniaalsuses ta lihtsalt joonistas paberile pastakaga suure kaheksa...

 

Ja et päev täielik saaks astusime läbi ka san diego loomaaiast. Pidavat olema maailma suurim. Kuid meie, olles kunstinäitusest kurnatud ja hommikune taco ei suutnud ka rohkem kõhtu täis hoida, võisime teha lausa uue maailmarekordi maailma suurima zoo kõige kiiremas külastusajas. Ei olnud meil jõudu ja piisavat proffesionaalset huvi seda kõike näha.

Veidi positiivsemat - küllalt huvitav teadusväljapanek oli seal muuseumikeskuses. Puust ja punaseks oli ettenäidatud mitmed füüsikaseadused valguse, liikumise jne. vallast. Tehnikahuvilistel lastel oli seal palju tegutsemist. Ega omal ka mööda külgi just maha ei jooksnud.

Nüüd veel vahele mõned õpetusönad ameerikas auto rentimiseks. Nagu me juba ennem teadsime on auto enda hind samas suurusjärgus autokindlustuse omaga. Ja Intenetis autot valides tuleb ikka veidi süveneda, mida sa saad. Meie loogika, et võtame kõige suurema, mis on kõige väiksemast dollari pävas kallim - viis meid kokku meie uue reisikaaslase - 3.5 liitrise Dodgega. Paistab, et veidi kallim kindlustus pole ainus, mis me eelarvet hävitab. Paak on juba peale esimese 150 miili läbimist alla poole ja me palvetame, et autol oleks 40 liitrine paak

 

Ameerikast on võimalik leida täis kämpinguvarustus kahele inimesele 80 dollariga. Telk 30, magamiskotid 2X40 taskunoad kolm tk 10, taskulambid 2tk 3 taala. Praegu tuli meelde, et tikke pole. Ja karude vastu pole ka suurt miskit... Eks homme näe kes peale jääb - karud vöi meie..

 

Ja nüüd me oleme nigu päris Ameeriklased. Meil on suur ameerika auto ja me toitume peamiselt burgeritest. Seda viimast kuna oleme kokkuhoiu rezhiimil, et reisi eelarve paika saada. Aga telgis ööbimisest ei tulnud ka seekord miskit välja. Motellide hinnad siin "middle of nowhere" on odavad ja otsustasime valgete linade kasuks. Seekord siis ilma mingite loomadeta ja motellis nomega road 66, mis asus otse loomulikult maanteel numbriga 66.

 

Aga sinna saamine oli nagu filmis. Kõrb, mille temperatuur kusagil üle neljakümne ja tuul nagu tormiga rannas. Ja ainsaks elumärgiks teede ääres sildid, mis keelavad minna söjaväe polügonile.

 

Ja ka siit kõrbest on ameeriklased leidnud oma kunsti. Seda kellegi poolt maapinnale kraabitud kujude näol. Keegi ei oska öelda, kas need mõnekümne meetri pikkused inim- ja loomakujud on joonistatud siia kahekümne või kahetuhande aasta eest. Aga piisav põhjus nendeni nöörid ja postid viia on nad küll. Peale nende kujude valitseb teelt väljaspool tühjus. Mõnelpool üksikud taimed ja mõned üksikud kuuma trotsivad motorratturid. Aga ega selles päevas peale kõrbe ja tee muud eriti polnudki.

 

 

Õhtu läksime veel kohalikku töölisbaari, kus kohalikud inimesed piljardit ja noolemängu mängisid. Meie neile huvi ei pakkunud - niiet ruttu sealt jalga lasime ..

 

Üks tähelepanek veel - siinkandis leiab televiisorist alati vähemalt ühe kanali kus Arnold "governator" Schwarzeneggeri film jookseb.