Lõpp

Oma viimased kaks päeva oleme pühendanud peaasjalikut teadusele ja shoppamisele. Teadustuur sisaldas Nasa ja Inteli väljapanekuid ja Stanfordi ülikooli. Kõik kolm vaatamist väärt. Stanfordi ülikoolist on mitu Nobeli preemia laureaati on tulnud ja seal mingi üüratu kiirendi mingite pisikeste osade kiirendamiseks - see jäi kahjuks nägemata. Aga ülikooli enda hooned oma suvises rahus ja kuumuses oli omaette inspireeriv kogemus. 

 

NASA on oma tegevuse demostreerimiseks üksjagu vaeva näinud. Nende väljapanekut täiustavad loengud NASA uusimatest avastusretkesest Marsile ja Saturnile. Väljapaneku seas on nii skafandreid kui igasugu aparatuuri. Hariv ja põnev koht. Veidi kahju, et Intel polnud viitsinud nii palju vaeva näha. Huvitaivamaks atribuuiks vast mingi aparaat mis mõõtis kui mitu nanosekundit sa kätt ühest punktist teise suudad liigutada. Tulemus oli muidugi, et ma lõin käe ära. Ja Inteli suveniiripood oli igav nagu mistahes firma marketinginänni kogu, kohvitassid, pastakad jne. Nõrk. Oleks vähemalt kersseläinud mikroskeemegi müüdud - oleks asjal veidi teaduse jumet juures olnud. 

 
Nüüd väheke kohalike keeleoskusest. Suurlinnade teenindusettevõtetes suurt inglise keelega miskit teha ei ole. Keha keel on ikka peamine. Ma pole viimase kahe päeva jooksul suhelnud ühegi teenindajaga, kes must paremini inglise keelt räägib. Ja meie enda aksent tekitab selliseid halekoomilisi situatsioone. Kui igaks juhuks kindluse mõttes mitu korda üle küsida, kas motell ikka maksab 59 (five nine) dollarit -saame me lõpuks arve viiele ööle (five night). Või kui küsida filmilaenutusest, kus on lähim kino, siis kodanik toksib veidi arvutis ja küsib, kas me soovime seda osta või laenutada. 

Aga kino me sellele vaatamata ikkagi leidsime. Oli suht sarnane meie omaga. Ainult kõik Kariibimere piraadid jällegi rääkisid mingit oma murret, niiet enamus filmis toimunust suht arusaamata jäi. Aga kes pole veel vaadanud - sellele eriti ei soovita kaa.

Ja ülejäänu tänasest päevast kulus shoppamisele. Uskuge, me polnud nii väsind isegi mitte pärast Grand Kanyonist välja saamist, kui kaubanduskeskusest lahkudes. See on vaevaline. Tõsine Eesti ostuhull läheks seal keskuses lihtsalt päris hulluks. Pidevad suured allahindlused niigi odavatest asjadest...