Algus

Ühel ilusal ja kuumal suvel otsustasid kaks Eestimaa meest oma suvest terve kuu kulutada maailma kuumimas kohas – Californias. Miks just seal?  Lihtsalt -  kuna Uus-Meremaal on lihtsalt suveti kole külm.  Ja mõeldud tehtud. Kuna reisi ajal oli mu lahutamatuks kaaslaseks mobiiltelefon, mis võimaldas reisipäevikut pidada, on tagajärjeks see üllitis siin - ehk otsemuljeid reisilt. 

Alustame algusest. Ja alguseks on nagu tavaliselt reisidel ikka Tallinna Lennujaam. Lennusihiks siis Frankfurt ja sealt edasi suund San Francisco peale. Ega reisist Tallinnast - Frankfurti pole suurt midagi rääkida. Imeline Ameerika algab ikka sealt, kus algab USA lennukite turvakontroll. Kuna lennuki maandumise ja järgmise stardi vahe oli meile antud napp tund - siis nn. turvameetmed tekitasid meis kerge kartuse, et ega äki ei jõuagi. Kõigepealt üks järjekord, kus sind ikka korralikult läbi katsuti - kuni kingade eemaldamiseni. Hea oli, et nad seda praktikat tagasisõidul ei rakendanud, kus me sokivarud kolmadal ringil ... Seejärel, oh üllatus, järgmine üliaeglaselt liikuv järjekord, kus passi küsiti. Kummaline oli, et mõnedel seal ülilihtsalt kulges, kuid meid keegi otseteedele ei suunanud. Jõudes lõpuks leti ette tekitas suure probleemi see, et meil puudus igasugune arusaam, kus me Ameerikas paiknema hakkame. Pärast mõingast vaidlemist sel teemal, kus tädi meist täiesti paanikasse sattus ja miskit enam teha ei osanud - võtsime me lahti Lonley Planety ja lasime sealt esimese motelli aadressi maha kirjutada. See rahustas tädi maha. Aga iseenesest on kole, kui on olemas maailmas reegleid, mis elavad oma elu. Ilmselt ei mäleta keegi, miks selline küsimus ankeedis sees on ja ilmselt puudub ka igasugune plaan, kuidas seda infot kasutada.

Samal ajal, kui meid passikontrollis ahistati,  möödus meist araablane koos oma nelja pealaest jalatallani musta ürpi riietatud naisterahvaga. Arusaamatuks jääb, kuidas toimis passikontroll, kui naisterahvastest vaid paar sentimeetrit silmade ümbert näha oli. Samuti ei usu ma sellesse, et neid väga põhjalikult läbi katsuti. Maailm on ebõiglane ja businessklass annab eeliseid...

Lennureis kulges valutult. Kummaline oli muidugi, et meid üksteisest eraldati. Meie vahele sattus üks paar väikese lapsega, kes muidugi suutis nii ennast kui ka poolt meie reisiseltskonnast täis lagastada. Mina pääsesin... Ja ameerika passikontroll polnud enam pooltki nii hirmus, kui enne lennukile sisenemist. Läks sujuvalt, kuigi tollis ei suudetud möista, kuidas keegi nii väikse kotiga nagu meil kaasas oli, kuuks ajaks Ameerikasse tahab tulla. Õnneks kotide sisusse nad siiski süübima ei hakanud.

Esimene Ameerika elamus tuli muidug kust mujalt, kui wc-st. Lennujaama wc pott nägi välja ultra moodne ja täisautomaatne. Aga algoritmi, millal täpselt ta vett tõmbab, me selgitada ei suutnud. Nii jäidki Eesti turistidest paberid ja vist ka midagi muud kurvalt lennujaama peldikusse hulpima...