Kangelasteod

Ära sellest linnast suunaga otse Surmaorgu - maailma kuumimasse paika. Juba Las Vegase kuumus on kuivatanud huuled nagu oleks talvisel külmal päeval tuule käes suudelnud. Ja Death Valleys ootas mind ees Grand Canyonis kaotatud  2,5km pikkune jooksumatk. Tegelt see jooks polnudki teab mis hull. Möödasõitvad jaapanlased vaid vaatasid särgita eestimaa meest death valley 40 kraadises kuumuses nagu imelooma. Ja jooks jookstud - siis tagasi põhja poole.

Kummaline oli Lonley Planetist lugeda, et vaevalt mõnisada kilomeetrit eemal maailma kuumimast kohast on vöimalik suusatada. Aastaaegu, millal see vöimalik on polnud kirjas - ja olles juba korra näinud neljameetrist lund pidasime tõenäoliseks, et äki kulutamegi mõned tunnid suusatamisele. See mõte tundus naljakas ja ebatõenäoline kui suusakuurortisse jõudsime ja seal soojust tugevalt üle 20 kraadi oli. Aga suusavarustuse poed olid kõik lahti ja see süvendas meis kahtlust, et äki see ikkagi vöimalik. Aga ei, lumised olid vaid mäetipud ja sinna viivaid suusalifte ega ka mitte teid me ei leidnud. See eest leidsime kaks muud vaatamisväärsust. Esimene neist oli McDonaldsi söögikoht, mis kandis küll Mcdonaldsi kaubamärki, aga söökidest ükski ei meenutanud Mcdonaldsi tooteid. Hommikusöök muna ja pannkookidega oli küllaltki maitsev. (Tõe huvides olgu öeldud, et hiljem selgus, et ei erinenud see McDonalds ei millegi poolest muudest. Ameerikas ei saagi kõigist McDonaldsitest hommikuti Big Mac-i osta). Ja teiseks üllatuseks oli esimene siseveekogu, kus sai ujuda meie matkal. Tegemist oli 2km kõrgusel asuva järvega, mille vesi oli kuradima külm. Ja siis nägi järve kaldal laiuv elusloodus koos kõigi skunkide ja karudega, kuidas eesti mees õpib jääkülma vette, järve kukkunud puult, peakat hüppama. Lihtsalt ei suutnud ma veenda sõitu jätkama ilma, et ma seda kordagi teinud oleks. Katseid kokku läks umbes kümne ringis - kuna mõistus keelas peal esimesena vett puudutamast ja alati oli jalgu lihtsam ette visata.  Lõpuks midagi sinnapoole ikkagi õnnestus. Ja rääkides veel skunkidest - ühte meil õnnestus oma viimase öö laagriplatsil ringi komberdamas näha. Haisu õnneks ei tundnud. 

 

 

Edasi Virginia City-sse, mis pidi olema enamuses mahajäetud kaevanduslinn ja tänapäeval vaid turismiobjekt. Stiilsel metsiku lääne filmidest tuntud peatänaval paiknes hulganisti kasiinosid, mis õhkkonda risustasid. Meil õnnestus tänu mu ootamatult tekkinud kõhuprobleemidele valida üks suvaline saloon, kus pakuti maailma kõige maitsetumat salatit ja pea sama kehva suppi. Aga vähemalt oli seda palju. Ehk siis juba mitmendat korda reisi jooksul tõdesime - ihuhädad pole söögikoha valikul parim argument.