Kuld ja Josemiidid

Vaikne pühapäev möödas ja taas aeg teele asuda. Oleme juba mitu viimast päeva viibinud kullamaal. Sõitnud läbi kohast nimega Eldorado ja kõikjal on vanu mahajäetud kaevandusi. Ühte neist astusime ka meie sisse. Sõna otseses mõttes sisse. Kaevanduse transpordiautod viisid meid auku, kus seletati kullakaevanduse pöhimõtteid läbi aegade. Kaevurite töölekutsumiseks see jutlus igatahes poleks sobinud. Toredaid vahendeid kasutati vanasti. Kahekäe Jack oli näituseks tavaline kivimeisel, mida üks tüüp (noor kaevur) kahe käega kinni hoidis ja siis teine haamriga sellele täiega lajatas. Kui mööda lajatas pidi murdund kätega tüübi peret senikaua ülal pidama kui käed jälle kokku kasvanud. Ja lõhkeaine ettekandjad olid ka sellised toredad kujud, kes üle kolme aasta ei elanud, kuna kui nad ka suutsid hoiduda küünalde ja lõhkeaine vahel ennast õhku laskmast, siis lõhkeaine mürgisus pani neid mõne aasta möödudes verd köhima. Sama saatus ootas ka hiljem puuridega töötavaid vendi, kelle kopsusd ruttu kivipuru täis said ja tsementeerusid. Sellest kõigest tulenevalt tekkis meil mõte hakata vange põlevkivi kaevandustes rakendama. Et enam mitte ei saa kümme aastat vaid näiteks 100 tonni. Vinnad selle august välja ja oledki vaba. 

Aga kullahinnad pidavat taas nii kõrgel olema, et California plaanib osade kaevanduste taas avamist. Enam see nii ohtlik pole - aga ma siin leidnud paremaid tööpakkumisi, mis leiva lihtsamalt lauale toovad (lapsehoidja saab siin 8-10$ tunnist näiteks).

Ja edasi Josemiitide rahvusparki (just just sinnasamasse ringiga tagasi, millest juba reisi algul juttu oli). Seda juttu siin kirjutangi Nevada oja tipust vesi kõrval vuhisemas. Koju jõudes kirjutan doktoritöö teemal, et slaavlased avastasid Ameerika. Ne voda, ne gara - kõikide jugade nimed puhtas vene keeles...

 

Siin pargis on peamiselt puud, kaljud ja karud. Ja veel hulganisti oravaid ja sinilinde. Kes pole veel oma sinilindu leidnud, tulge siia - meie rekord on lausa kolm sinilindu korraga kaadris. Ja karu õnnestus seekord näha lausa 20 meetri pealt. Öösel vaikselt laagriplatsi servas juttu vestes liikus midagi metsa all.  Taskulambi abil võisime tunnistada, et meie juttu salaja üks mõmmik pealt kuulas. Aga me ilmselt ei pakkunud talle söögina suuremat huvi ja ta rahulikult metsa jalutas. Ja taas pidin tõdema, et koera ja inimest kardan ma ikka hulka rohkem kui karu.

Reisijutule vahele väike kirjandusteemaline arutelu., mille üle me oma pikkadel autosõitudel ja laagriplatsidel mõtteid oleme vahetanud. Kodunt sai kaasa võetud raamat Nipernaadi. Ei hakka sisu ümber rääkima - kes teab, see teab. Aga raamatu Nipernaadi pole kaugeltki see tüüp, keda mängis Tõnu Kark samanimelises filmis. Filmi Nipernaadil on alati kontroll ja ta on olukorra peremees. Raamatu Nipernaadi aga on nagu vähem plaaneeriv ja tegutseb märksa õhemal pinnal. Aeg-ajalt oma kimbatusest välja saamiseks ka jumalat appi paludes. Kindlasti jääb paljudel lugejatel mulje Nipernaadist kui alatisest ebaõnnestujast, kel alati kõik vussi läheb, kelle ükski plaan ei too kasu ega tulu, kes alatasa tüdrukute poolt jäetakse ja kes külas üle turja saab. Mina näen Nipernaadit teistsuguse tüübina. Sellise Las Vegase mängurina, kes ei jäta kunagi võimalust panust suurendada ja kes ka kunagi ühtegi võitu välja ei võta. Kaotus on tema mängu sisse programmeeritud. Aga nagu Vegaseski pole ka Nipernaadi puhul küsimus üldse mitte võidus ja kaotuses, vaid pigem selles, kui kaugele on võimalik minna veel kaotamata. Ja need kellega ta mängib mängivad vastupidi - võidu ja kotuse peale. See raamat on inimese ahnusest ja need kes Nipernaadiga kaasa mängivad kaotavad tänu oma ahnusele. Tänu sellele, et oodatakse võimatut. Kuulatakse jutte, mis ei saa olla tõsi, kuid millesse on siiski tore uskuda - ja kaotatakse. Vaid Tiina, vaene tüdruk, oli nii tark, et suutis vajutada automaadil nuppu cash out - ta oli oma unistuse saanud ja tal polnud enam vaja rohkemat elu mängumasinast kätte saada. Parem Hansuoja peremees peos koos lehmade ja põllumaadega, kui Nipernaadi katusel ... Ja Nipernaadi rändab edasi...

 

Reisipäevik jäi siis eelmine kord pooleli Nevada joal Josemiitides. Ja ega järgmisest kahest päevast suurt miskit rääkida polegi.. Turnisime mööda kohalikke kaljusid ja telkisime kohalikus telklaagris. Lugesime raamatut ja mängisime kaarte. Ja nii rahulikult need päevad möödusid. Ja siis raftingule. Esimese ekstreemse kogemuse saime kätte juba sellest kuidas igivana koolibuss meid sinna kohale viis. Mäest alla mööda kitsaid teid, kus isegi jala end päris kindlana ei tunneks. Bussi kaugus kõrgest kukkumisest pidevalt vaid mõned sentimeetrid - aga välja tulime. Rafting ise polnud pooltki nii ohtlik nagu kõrvaltvaatajale võiks mulje jääda. Paadijuhid olid täisproffesionaalid - ja keset laineid muutusid ise vaid mittemõtlevaks tööriistaks, kes võimalikult täpselt juhi käske üritab täita. Ja pole aega tunda ei hirmu ega vaimustust. Paadist välja ei kukkunud keegi - see oleks ilmselt kogemuse ekstreemsemaks muutnud. Aga vabatahtlikult kärestikus vette hüpata, selleks ka isu puudus. Nii jäigi mulje, et ohtlikumateks kui  rafting ise oli ööbimine avatud taeva all inimestele sisuliselt ligipääsematus paigas, jõe ääres, kuhu ainus tee viis läbi nende karmide kärestike. Ja kus vesi väikses lisajões kindlalt üle 30 kraadi. Ohtlikuks tegi olemise sealsed kivid - igal sammul oli oht jalg välja väänata mille tulemus oleks olnud ilmselt elu kalleim kopterisõit. Ei öine vihm ega ka hommikune magajate vahel roomav lõgismadu olemist turvalisemaks ei teinud. Meie giidil ja osadel tegelastel jäi sellest veel väheks ja nad lõbustasid end kaljult  vettehüpetega. Koht hüpeteks oli ilus aga minu silmadele üliohtlik. Väiksemgi libastus oleks tähendanud hüppaja maandumist vastu kaljut ja ma pole kindel kas siis ka kopterist enam abi oleks olnud...

Õhtusel laagriplatsil selgus, et olime langenud oma tagasihoidlikkuse ohvriks. Olime lugenud juhendist, et võimalikult vähe asju tuleb kaasa võtta. Ja arvasime, et oleks ka imelik õhtul kahekesi paar õlle lõdvestuseks juua. Selgus, et me pea ainsad, kes asjast nii aru said ja enamus rahvast seal oma elu lõbusamaks hakkas muutma. Meie vaatasime vesiste suudega pealt ja öösel nägin lausa und, kuidas ma end ühe külma õllega karastan. Kahjuks ei võtnud ka fotoaparaati kaasa - kuigi veekindlas kotis oleks see täiesti ohutu olnud - ja taaskord olid teised seda võimalust kasutanud. Meiga sõitis kaasa küll fotograaf, kes agaralt muudkui pildistas läbi vahu inimesi ja laagriplatsi ussi jne. Aga raha, mis ta nende piltide eest nõudis, oli astronoomiline. Ma varastasin kusagilt Interneti avarustest ühe raftingu pildi. Teil on vaba voli uskuda, et üks nendest kiivritest sel pildil olen mina - väga suurt erinevust tegliku tõega ilmselt pole...

Paadist pääsenuna olime põlenud ja väsinud. Põlved, mis esimest korda otse California päikesega kokku puutusid, olid tulipunased ja valusad. Viimased neli ööd olime maganud kas telgis või liival lageda taeva all. Väsimus võttis maad ja nii juhtuski, et reisikaaslase sünnipäeva õhtu veetsime kohalike doonatsite seltsis motellitoas ja klõpsutades televiisori kanlinuppu. Aga ikkagi - linade vahel on mõnikord ikka päris hea olla ja dush onka teinekord täitsa tore.