San Francisco...

Lugesime targast raamatust et California majanduse suurus oleks maailmas neljas, kui ta oleks eraldi riik. Kahjuks San Francisco tänavatelt seda rikkust näha ei ole. Graffitiga kaunistatud tänavatel hulgaliselt kodutuid. Olematu sotsiaalpoliitika ja tundub et ka olematu psühhiaatriline abi, kui vaadata siinseid kodanikke, kellest osa päise päeva ajal suudavad ajaviiteks vaid võreseina süüdimatult taguda. Aga filmidest nähtud mägised tänavad on naljakalt tuttavad ja tramm, mis mäkke söidab huvitav vaadata.

Selgus, et meie Lonely Planet on kolm aastat vana ja selle järgi toidukohti ja hotelle leida  keeruline. Hotellid vahepeal arenenud ja kallimad ja söögikohad hoopis kadunud. Nii ööbimisimegi esimese öö oluliselt kallimas hotellis kui esialgu arvestatud. Kuid samas oli olemas nii dush, kui televiisor. Ja teadmiseks kõigile Ameerikasse tulijatele - kõigile hindadele lisatakse siin mingi kummaline lisamaks - mille suurus on iga kord erinev aga jääb sinna kusagile 10% kanti.

Ja suvalised õlid San Francisco tänavatel mängivad malet paremini kui 24 tundi magamata Eestimaa malelõvid. Sinna läksid siis meie kolm dollarit. Ja järgmised kuus läksid investeeringuna mittetöötavasse toitemuundurisse ühes nurgapoes. 

 Kellaajad olid meil peale pikka lennureisi täiesti sassis ja kobisime juba kell kaheksa magama., loobudes isegi kutsest Alicega koos teisipäeva minna pühitsema ja teadmisega, et ühelgi meie San Francisco kontaktidest meie jaoks lähimal kahel päeval aega pole. Selgituseks: Alice on üks Eestimaa neiu kes San Franciscos ajutiselt oma elupäevi mööda saadab. Ette-ruttates tuleb tõdeda, et vaatamata hulgale katsetele teda seal kohata jäigi meil see inimene nägemata.  

Uus hommik. Esimene hommik Ameerikas. Hommikusöögiks moosisai ehk nn. "continental breakfast". Huvitav mida kaalujälgijad sellise hommikusöögi kohta ütlevad. Ja siis autot otsima, et sellest linnast pääseda. Väikeste otsimistega jõuame ühe autorentijani, kes meile vägisi võimalikult suurt autot pakub - väikese kauplemisega on meil nn. keskklass - Chrisler Cebring koos kõikvõimalike kindlustusega olemas(nagu hiljem selgus ka suht pehmete amortidega ja väga kummalise automaatkastiga). Ehk siis auto kolmeks päevaks ja hind sisaldas hulganisti koolirahasi. Järgmine kord proovime interneti broneeringut ja võtame selle kindlustuse teema ka ette - et kas ikka on vaja päris kõike kindlustada.

 Autosõit San Franciscos on huvitav. Siin saab aru miks autokoolis kunagi mäepealt liikuma hakkamisele niipalju rõhku pandi ja ka sellest, miks automaatkäigukast Ameerikas hea on. Mäed siin linnas on tõsiselt järsud. Tekkis mõte, et enne auto tagastamist peaks möne filmidest õpitud autohüppe sooritama :) Ameerika liikluskorraldus üldse on eestlasele harjumatu. Liiklusmärkide asemel on siin tahvlid kus kõik puust ja punaseks tehakse. Kiiruspiiranguteks pole mingit keelumärki vaid tabloo, et siin on lubatud maksimaalne kiirus ... miili tunnis. Ja nii paistab olevat kõikide märkidega. Ilma inglise keeleta jääks siin liikluses täiesti hätta. Ja muidugi tekitas meile probleeme ka kohalikud ristmikud, kus kõigil liiklejatel stop joon ees oli. Alguses sattusime väga hätta - hiljem mõistsime et siin esimese õigus kehtib - kes jöudis enne, sellel on õigus liikuda. Võibolla isegi loogiline, kuid harjumatu

Linnast välja sõit otse loomulikult üle kuulsa Golden Gate silla. Ja teatavasti selle ületamine 5 taala peaks maksma minema. Siiani veel teadmata kas õnneks vöi kahjuks ei suutnud me nii kiirelt süsteemi ära tabada ja suutsime igalt poolt ilma rahata läbi sõita. Jääb vaid oodata autorendi firma arvamust sellest asjast hiljem, kui neile mingi kahjunõue peaks jõudma.

 Ja kuhu suund? Täiesti juhuslikult avan ma Lonely Planeti koha pealt, kus kirjeldatud Jack Londoni rancho varemed ja kirjaniku matmiskoht. Ja siis oli mul selge - sinna peab minema. Jack London on ju kõigi tänapäeva seiklejate vaimseks isaks. Tema elu ja tema raamatud on need, mis on seiklejaid terve sajandi oma kodudest välja ajanud. Kui üldse on kohta kuhu seiklejad vöiksid korraldada palverännakuid - siis miks mitte Jack Londoni hauale. See mees oskas elada ja elada mitte lihtsalt olemise vaid pigem tõelise elamise mõittes. Tema järjekindlus väärib austust. Ta ehitas aastaid purjekat läbi suurte raskuste ja kõigi uskumatute kiuste ta sai selle valmis ja startis ümbermaailmareisile, mis küll kahjuks pooleli jäi. Aga ma olen kindel, et kui talle veidi rohkem elupäevi oleks antud - oleks ta ehitanud uue purjeka ja oma unistuse löpuni viinud. Ja selle rantso siin Sonoma Valleys keset Californiat, mis paar nädalat enne sisse kolimist maha põles, oleks ta ka kindlasti üles ehitanud. Ja uhkema kui varem. Jack teadis, mida tähendab tegelikult elada. Ja ka muidugi seda, mis raskusi see endaga kaasa toob. Endiselt on teadmata, kas kirjaniku surma põhjustanud morfiumi üledoos oli juhuslik või tahtlik. Tema Hundimaja on ikka endiselt varemetes ja ootab vaid üksikuid külastajaid, kes poolkogemata siia veiniistanduste vahelisse looduslikku paika sattuvad.

Ja edasi Josemiitide pargi poole. Tegelikult küll selle pargi nimi Yosemite National Park. Aga kuna me seda kuidagi inglise keeles välja ei suuda hääldada - jääb pargi nimeks meie jaoks lihtsalt Josemiitide park. Kostub küll nagu mõne usulahu paiknemiskoht, aga mis parata. California teed on vaatamata suurele hulgale viitadele raskesti tabatavad. Nii avastasimegi ühel hetkel et oliime oma sihtmärgist Josemiitidest kogemata järjest ca. 100 miili jagu vastassuunas sõitnud. No mis seal siis ikka - märkasime viita, mis lubas 150 pärast suuri puid näha ja muutsime plaane. Kui ikka võimalik näha maailma suurimat puud ja kuna sama teed ebamugav otse tagasi ka sõita - siis edasi.