Los Angeles

LA Dowtowni saabusime kell seitse hommikul ja see elamus tekitas väga negatiivse eelarvamuse LA suhtes. Vaesus ja kodutus. Esimene kord kusagil reisides tekkis mul kerge hirm. Dowtowni äärealad, kus bussijaam paiknes on ikka suht jubedad. Sellest esialgsest eelarvamusest ülesaamine võttis üksjagu aega ja ma pole kindel, et ma sellest täiesti lahti olen saanud. See koht tekitab mus eniselt teatu eelarvamusi kogu Ameerika suhtes. Uskuge mind - karud pole pooltki nii hirmsad, kui sealsed inimesed keset oma räpast elamist tänaval. 

Motell kuhu sattusime tundus olevat veidi sõbralikumas rajoonis ja esmapilgul suht korralik. Lähemal vaatlusel selgus, et meie toas elavad lisaks meile veel miljonid sipelgad, kellele maitseb meie söök ja jook ja kes armastavad ka linade vahel ringi käia. Väidetavasti nad ka hammustasid, mind nad igatahes jätsid  puutumata.

Ja siis randa ja Vaiksesse ookeanisse ujuma. Santa Monica rand - siin pole enam see linn nii muserdav kui esmamulje. Omad vastuolud siin ikkagi on. Piidleme siin juba pikalt ühte neiut, kelle nahk küllalt tumepruun. Aga siiski reedavad rinnahoidja kõrvalt paistvad valged triibud, et tegemist täiesti valge naisterahvaga. Pea modellivälimuse kõrval jääb täiesti arusaamatuks plastmasspudelite kotid, mille najal ta hetkel unne soikunud on. Ilmselt on see naisterahvas selle linna peegeldus: Vastuoluline nagu LA. 

Tänu vanale tuttavale Reedale veetsime me kaks imeilusat päeva LA-s. Tegelikult küll rohkem Orange Counties. LA-st läbisime vaid kohustusliku kava, mis sisaldas Holliwoodi käpa ja jalajälgi ja Beverly Hillsi villasid. Mingit hiilgust ma nendes ei kohanud. Küllap varjutas Downtown minujaoks kogu selle linna ilu, kui seda ilu seal üldse oligi.

 Orange County nägi juba välja nagu LA downtowni peegelpilt. Enamus inimesi oli valge nahvärviga ja elasid oma ameerika unelmat. See võibolla veidi naiivne positivism tuli väga hästi välja just iseseisvuspäeva paraadil. Patriotismi oli lausa ülevoolavalt - ja vähemalt selles linnas oli tunda, et ameerikan Dream on endiselt elus. Iseseisvuspäev oli üleüldine pidupäev - kõik olid rõõmsad ja iseseisvuspäeva kohta siin küsimusi ei esitata. Paraadil keset teisi liiguvad rõõmsalt indiaanlasteks riietatud lapsed ja kellelgi ei tekki pähe küsimust selle riietuse ajaloolises korrektsuses ja sobivuses päevaga. Huvitav, milline on USA isesisvuspäev Briti ajalooõpikute järgi?

 Positiivne on, et Iseseisvuspäev pole siin üksnes joomapüha nagu näiteks Jaanipäev meil kujunemas on. Pigem on see selline rahulik olemine koos hommikuse paraadiga ja õhtuste rannalõkete ja ilutulestikega. Muidugi oli ka erandeid. Ühel tänaval käis pidu täiega - koos politseinikega ja arreteerimistega. Ja ühele väiksele õllepeole sattusime ka meie. Väike  garaazhipidu väga kirju seltskonnaga.

Seal oli üks eesti tüdruk oma Puerto Ricolasest mehega, kes armastas rääkida jutte Alaskast. Üks suurt kasvu neeger, kelle iga lause sisaldas vähemalt kahte roppust ja kelle hääletoon oli nii madal ja aksent küllalt tugev, niiet minu kõrvust läks enamus jutust mööda. Lisaks veel hulk värvikaid tüüpe - ühe korteri naabruskond. Selline lõbus ja veidi harjumatu seltskond.

Kui rääkida eestlastest ameerikas - siis ilmselt me eirasime kõiksugu tõenäsusteooriaid, kohates mööda iseseisvuspäeva paraadi liikudes juhuslikult veel kahte seltskonda, kus eestlased tegevuses.