Emmaeus

Alessandro Baricco "Emmaeus" on seekord see Itaalia raamat mis kaasas. Küll põhjapoolsemast Itaaliast rääkiv. Kuid siiski Katoliiklikust noorusest ja täiskasvanuks saamisest. Või et, kes sai täiskasvanuks ja kes mitte.. Ja katoliiklikus vales elamisest ja lapsepõlvest katoliiklus kahepalgelisuses ja suureks saamisest. Eestis just parasjagu käimas presidendi poolt algatatud diskussioon - et kas ikka Nõukogude ajal oli võimalik õnnelik lapsepõlv. Et kui kõik ümberringi elasid kommunistlikus vales - kas sai siis õnn olla lõplik. Minul ei olnud. Kuigi ma paljusid asju tol ajal ei mõistnud. Ei mõistnud, miks osad mu klassivendadest ei soovinud hakata pioneeriks. Ei mõistnud, miks osad klassivendadest ei olnud Nõukogude Liidu koondise poolt jalgpalli MM-l. Neist teemadest ei räägitud. Muidugi ei osanud ma midagi muud peale piinlikkusetunde tunda ka siis, kui purjus isa tõusis seltskonnas ja üle laua karjus et Deutchland, deutchland über alles .. Keegi ei seletanud neid seiku lahti. Samas see kõik oli. Oli nagu mingi paralleelreaalsus. 

Raamat mida lugesin jutustab loo katoliiklikus vales elamisest. Kus preestrid räägivad jumalasõnast ja samas näpivad poisse. Kus süütust hoitakse abieluni, kuid kõik käivad litsides jne.. jne.. Elu vales. Ja sellest kuidas saadakse suureks ja mõistetakse, et elatakse vales. 

Ja kuidas on lood meie ajaga? Kes on meil punaparunid ja meie preestrid - need kes sunnivad meid elama variserlikku elu ja rikuvad laste lapsepõlve. Ajakirjanud? Kes uudisejanus on valmis looma oma moraalikoodekseid, millede alusel inimesi risti lüüa. Ja ühiskond sööb nende rumalaid ideaale. Lööb risti, mõistab hukka .. Ja lugejad noogutavad ja parastavad kaasa. Seostamata ennast nende väljamõeldud moraalikoodeksitega.. Ja minnes pärast edasi purjuspeaga sõitma ja naisi ahistama...