Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimseks reisiraamatuks on mul Stefan Zeigi "Eilne maailm". Ma ostsin selle raamatu Raamatukoist oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli se motivaator, mis sundis just seda raamatud korvi panema. Aga nüüd ta mul käes on ja andmas lähivaadet 20-sajandi alguse Euroopale ühe juudist vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zeigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänasele päevale. Ühiskond, kes usub progressi, kes peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks. Kuis kõik on korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zeigi nägemuses Euroopa elu enne kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ja sealt edasi siis ka juba natsionaalsotsialismi, stalinismi, fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas taas samamoodi on aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus - nii nagu kõik suurs sõjad on alanud millegi väiksemaga?
Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naaivsuse üle...
Zeigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastat tagasi loetud Hitleri "Main Kampf"-i. Mõlema teose algus kirjeldab 19 sajandi lõpu/20 alguse viini ja Hasabbugide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda keskklassi väikekodanlase seisukohalt, Zeig trikka juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb ming Hitleri raamatut üles otsima ja uuesti vaatama. Tundub olevat hea materjal - mitte ainult et mõista paremini 20 sajandi tragöödiaid, vaid et aidata ennustada kuhu meie tänased uued Hitlerid meid tüürida üritavad.
No comments:
Post a Comment