Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune homikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat inimesed. Loomaaed/minigolf/rand jne.
Reis on võrreldes viimaste lastega reisidega võrreldes muutunud sel määral, et ootamist on hulka vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas - aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi võrreldes üksi või sõbraga reisimisele kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik - ikka vestled teemadel, et kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolemist.
Ja siis kui sa siis võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri, kes kuulab ja kes ei ole valmis lahkuma; või ütlema sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt; või lihtsalt sulgema kõrvad; või lihtsalt alustama sinu poole lause pealt mingit muud teemat; Kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha nemad viisakusest selliseid asju ei tee - siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuid laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni.. Aga mingi aeg tuleb lahkumise moment ja tuleb taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse.
No comments:
Post a Comment