Rongisõit Luganost Zürichisse kulgeb poolenisti maa all tunnelites ja kestab alla kahe tunni. Mu eelpool mainitud kokkuhoid hakkab kätte maksma. Istun rongis ja telefoniaku näitab 7%. Vaatan nukra näoga pistikuauke, kuhu mul mitte midagi sisse pole pista ja kirun oma rumalust. Hotelli olen Zurichis suutnud broneerida, aga kas akust jätkub, et ka see seal üles leida? Õnneks on raudteejaamast vaid 10 min kõndida. Alustan hotelli nime ja aadressi pähe õppimisega - eriti ei taha jääda. Raudtejaamast hotelli lähen jooksuga nagu bondi filmis jälgides vähenevaks tiksuvaid aku numbreid. Ei jõudnud nulli ja sain ilusasti kohale. Õhtul läksin ostsin ära vajalikud jubinad enda elektrivõrku ühendamiseks - nüüd taas korrektselt varustatud.
Zürichisse jõudes on aeg Klaaspärlimäng kõrvale panna ja avada Stepihunt. Kunagi lugedes raamatut sellest kuidas kirjutada raamatuid - oli seal mõte, et iga raamatu sisu saab kokku võtta ühe lausega. Stepihundi lause minu mälestuses oleks midagi sellist: "Kurtisaan võrgutab vana ja haige mehe (nii neljakümnendate lõpus), kellele kurtisaani sõber annab narkootikume, mille tagajärjel segaseid nägemusi nägev vanamees kurtisaani tapab". Nii tagantjärgi mõeldes - hea, et mu elukaaslasele see raamat ei meeldinud. ja tea kas ta seda üldse lõpuni luges. Mul oleks üsna palju seletamist kodus enne reisi olnud plaani kohta raamatu jälgedes Šveitsis ringi tuuseldada... Aga nüüd ma siin olen - tänavatel lehvimas kanepi lõhn - putkadel kiri peal, kes paremat kanepit müüb. Kas tee maagilisse teatrisse? Ei Šveits on legaliseerinud vaid selle kanepi pehmema poole - seda kanepit mis kõrgustesse viib siin tänaval ei müüda. Kuigi kusagilt netist leitsin, et igapäevaste tarvitajate hulk siin üsna suur. Aga nagu siin kombeks - rahvahääletusel kanepi legaliseerimist ei peetud vajalikuks.
Leidsin veel Internetist kinnitust, et Stepihundi tegevus suures osas just Zürichis toimumas. Keegi kusagil oli teinud analüüsi - ja alguspoole kohad viitavad Bernile - hilisemad Zürichile. Hesse pole baaride nimetusi vahetanud - niiet kohvik Odeon siiani ühel tänavanurgal oma kalli toidu ja kalli õllega paikneb (Stepihunt: Pärast keskööd ainult shampus. Pehmed tugitoolid, neegrikapell väga sikk). Ühe õlle Hesse mälestuseks ma sealt ka võtsin. Kontides on hullutav väsimus - aeg üsna ruttu oma väikesesse kambrisse kobida.
No comments:
Post a Comment