Milaano lend sujub tõrgeteta. Kuni lennult maha tulemiseni ja katsega õiget rongi leida. Pool raudteeterminalist tundub selline mahajäetud. Kui sattusin valele perroonile ei osanud muud väljapääsu leida, kui rohtunud treppide vahelt - läbi sai käidud ka mõned raudteejaama juhtimisruumid. Nupud jätsin seekord puutumata. Lõpuks leidsin tee tagasi ja sain aru, et teisele poole minnes oleks ka liftiga ilusasti tagasi saanud. Edasi tegin seda, mida Eesti mees tavaliselt ei tee - läksin küsisin, kas mu ostetud piletiga ikka saab Šveitsi - õnneks oli vastus jah - pea tunnike ootamist ja rongis. Eks edasi näe mis saab.
Euroopa piiri ületamine Itaalia ja Sweitsi vahel ei osutunud probleemiks. Peale rongi valjuhääldist tulnud teavituse, kui palju võib sul eurosid tollimata taskus olla, muud märki riigikorra muutusest ei tulnud. Seda ka Koroona kontrolli vaatest.
Lugano esmapilk oli rahulik. Liiga rahulik, et siit Maagilist teatrit otsida. Maagia pigem vaatas vastu ümbritsevatelt mägedelt ja järvelt - selline teistsugune, looduse maagia. Nagu ikka paikned linnades peaaegu kõik maagiline vanalinnas ja kesklinnas ja Lugano pole erand. Mägised kenad tänavad. Palju inimesi nautimas veel viimaseid päevi, mis võimaldavad õues toitu tarbida. Itaaliakeelne linn - seega palju pitsasid ja makarone. Aga oma nii umbes Pärnu suurusega on linn ilmselt siiski liiga väike, et välja kanda Stepihundi hämarat anonüümsusega kaetud salapära. Ei löö selle raamatu kaani enne lahti, kui olen otsaga .. Ilmselt vist ikkagi Zürichis. Seni rahuldab minu lugemisvajadusi Klaaspärlimäng.
Homme alustan matka Hesse haua ja muuseumi suunas.
No comments:
Post a Comment