Hesse radadel

Eile lõi taas välja kooner minus. Lihtsalt elab minus selline sisemine tegelane. Otse loomulikult lubab ta osta 10 euroga õlut aga 10 eurose USB laadija otsa peale sai tal mõõt täis - jättis ostmata. 

Lennujaamast ostetud akupank on oma viimased riismed telefonile ära andnud. Telefoni aku on ikka veel kusagil poole peal. Nüüd proovin oma sülearvutist viimaseid riismeid telefoni üle kanda. 

Aga, et mis siin valesti läks nende laadijatega - pistikud öömaja seinal on sellised pisikeste aukudega ja tavaline Eesti toitejuhe sinna lihtsalt ei mahu. Vot ei teagi, kas on tegemist selle konkreetse asukoha eripäraga - või on terve Šveits selliseid auke täis (hiljem selgus, et on jah. Jämedate otstega pistikuid siin kasutada ei saa). Ühtki vastavat üleminekut ei leidnud. Nii et olen sunnitud alustama päeva pooliku telefoniaku ja samamoodi pooliku blogiartikliga. Kirjutise lõpp matkast Hesse hauale ja muuseumi on sunnitud edasi lükkuma ajaks, kui olen suuteline ennast taas elektriga varustama. 

Aga alustan, kuniks aku veel toimib

Kui eelmisel päeval sai Luganos veel lühikeste varukate väel ringi tammutud - siis mägede öine kargus on siin kodune. Hommik on jahe, aga minu väikest matka see ei sega. Esimeseks sihtpunktiks siis Hesse haud. Surnuaia leian lihtsalt. Google mapsis kaardil tähistatud kohal haual pole. Käin üle kõik uhkemad sambad ja otsin tuttavat nime. Ei kuskil. Teades, et kodutee siit niikuinii taas mööda viib - siis loobun otsimast ja plaanin tagaisteel jätkata. Hiljem muuseumist saan vihje, et ta ikka seal samal kalmistul peab olema - et tuleb lihtsalt tähelepanelikum olla. Tagasiteel otsimine õnnestub - tegemist on kalmistu ühe ehk tagasihoidlikuma hauaga. Ei mingeid sambaid. Keegi on toonud hauale ühe silmaga kivi - Vabamüürlased? Ega ta väike pole - lihtsalt kõrvalolevate haudade uhkus varjutab. Kuna olen Klaaspärlimängu lugemisega jõudnud kohta, kus tuuakse välja meditatsiooni olulisus - siis annan oma panuse ja mediteerin haual oleval pingil pool tunnikest. 

Aga muuseum - muuseumi viib väike matkatee, kus mõned...

Siinkohal saigi aku otsa ja jätkan juba Zürihist. Mis ma tahtsin öelda oli,  et Hesse muuseumi viib tähistatud matkatee, kus Hessega seotud kohtades on metallplaatidel tema kunagi öeldud laused. Matkatee pikkus kaartide pealt pidi olema nii 5 km. Ma ise hindaks seda umbes poole lühemaks. Mina märkasin teed kalmistu juures ja sain sedamööda ilusasti Hesse muuseumini ja pärast kalmistu juurde tagasi. Muuseum ise oli üsna mannetu - nigu need inimeste majamuuseumid kipuvad olema. Keda tegelikult huvitab, mis pliiatsiga kirjanik kirjutas või milliseid perepilte tal oli.. Kogu muuseum muidugi puhtas itaalia ja saksa keeles. Mulle anti paremaks mõistmiseks näppu väike kaustik, kus siis oleks pidanud näpuga järge vedama ja piltidele ja pliiatsitele vastavaid tõlkeid lugema. Lugesin huviga. Esimene lause raamatus sisuliselt pani paika, et Hesse on eestlane. 

Hesse Baltisaksa päritolust on palju juttu olnud. Ja nüüd tuleb taas mängu erinevate riikide ja rahvuste suhestumine rahvuse definitsiooni. Ma olen Šveitsis ja suhtlen šveitslastega - kuigi järgmisel päeval mäkke ronides tulevad nad mulle vastu ja üle ühe ütlevad mulle "bon jorno" ja "gutten morgen". Küsimus pole ju ka ainult keeles - vaid visuaalselt vaatlusel ja käte kasutamisest kõnes saab eraldada saksa keelt rääkiva šveitslase eksimatult itaalia keelt rääkivast. Eesti rahvuse mõistega lähenedes pole sellist rahvust nagu šveitslane üldse olemas. Ma ei tea kuidas šveitslased ise rahvusesse suhtuvad. Uurisin wikipediast natuke Šveitsi ajalugu ja ei leidnud üldse mingit muud põhjust selle riigi eksisteermiseks, kui lihtsalt - elavad seal mägedes igasugu inimesi ja tõmbame joone ümber. Tõenäoliselt sama arusaamatu võib olla ühele šveitslasele Eesti ajalugu ja eestlaste soov enda ja baltisakslaste vahele terav eraldusjoon tõmmata. Ka tänapäeval kostub üha rohkem signaale, et Eesti esimese vabariigi rahvusromantikute joonistatud jooned ja hiljem Nõukogude ajaloolaste klassivahe vaod - ei pruukinudki tegelikkuses nii sügavad olla. Kindlasti seisuste vahelised piirid olid - aga nagu ajalugu näitab - eri ajastutel erinevad. Ehk peaks ka Eesti rahvas tõdema, et Herman Hesse on kuulsaim eestlasest kirjanik. Von Bear-i me võtsime omaks ja panime ka pildi Eesti rahale - ehk oleks aeg ka Hesse rehabiliteerimiseks.

Eestit kohtab muuseumis veel - raamatumüügiletil, kus palju saksa ja itaaliakeelseid raamatuid, ja vaid üks riiul ingliskeelseid - on ka üks nurgatagune muude keelte jaoks. Raamatud seal tunduvad suurelt osalt kasutatud olevat. Ja sealt oli 5 Frangi eest võimalik osta ka Eestikeelene "Siddharta. Hommuikumaaränd". Kuidas ta sinna teiste raamatute hulka sattus - ei tihanud küsida.