Stepihunt

Äratus. Teine päev Zürichis. Eelmisest mäkkeronimisest keha väsinud.

Tripadvisor annab soovituse taas mäkke ronida - jala näitab google et kaks pool tundi üks ots. Trammi ja bussiga teekond veidi väheneb, aga ei kutsu. Hiljem, kui avastan, et Zürichi järvel saab üsna mõistliku raha eest väikese tunnise lõbusõidu teha. Selle käigus selgub ka, et laevaga on võimalik läbida ka pool teed mäeni. Võibolla homme.. Ja nagu ka Rootsis, ei suuda google kaardirakendus arvesse võtta liinilaevu, mis ka siin nii mõnessegi kohta teekonda oluliselt lühendavad. 

Loen voodis veidi Stepihunti - Harri Haller oli õhtu inimene ja ei teinud hommikuti midagi - Sobib minu praeguse olekuga hästi. 

Raamat ei kõneta mind enam sellisena, kui esimestel lugemistel. Stepihunt minus on ilmselt lahustunud - ei suuda ennast ja seda pea sama vana, haiget, elitaristlikku ja üsna põikpäist Harri Hallerit enam endaga seostada. Siiski käin mööda öiseid Zürichi vanemaid seinu ja ootan, et avaneks uks, mis kutsuks mind "Maagilisse teatrisse". Aga ei - need teatrid on ainult hulludele ja sedalaadi hullumise olen ma seljataha jätnud. Ainus uks, mis avanes - jah just ise avanes, kuna oli automaatuks - oli ühte saksa õlletuppa. Viis elu viimases veerandis olevat pealtvaatajat nautisid mõnuga kolme kapellmeistri lõõtsade ja kontrabassil ettekantavaid vanu Saksa meloodiaid. Aeg ajalt kostus piisavalt purjus vanamehe suust lauludele hooandmiseks "iiiiuhhhh". Ja pidu missugune. Klaas kallist veini ja kuulasin kuni muusika lõppes. Selline maagika siis - vastab ilmselt järelejäänud hundile minus. Ja üldine väsimus ajas mind taas tuppa magama.

Hesse on öelnud, et Stepihunt on üks tema valemini mõistetud raamatuid. Nüüd - sama vanalt kui minategelane Harri Haller raamatus - näen ka mina selles peamiselt depressiivsuesse sattunud täiskasvanu enese iroonilist väljanaermist. Ilmselt ei osanud Hesse seda kirjutades mõista, millise mõju võib ta kirjutatud raamat anda noortele, kelle jaoks hundi ja inimese võitlus pole mitte ajutise allakäigu tulem vaid kasvuprotsessi üks osa. Ma usun, et just see on teinud Stepihundist kultusraamatu paljudele noortele - sealhulgas kunagine mina. Viimasest minu Stepihundi lugemisest on möödas vist nii umbes kaheksa aastat. Kas ma olen paranenud, et ma enam endas niipidi lõhestumist ei märka? Või on olukord hoopis niiviisi, et ma olen liitunud väikekodanlaste sültja massiga ja lihtsalt loobunud elukuntstist? Või on see kõik ajutine ja hundid ja inimesed naasevad kui olukord muutub tormilisemaks? Ei tea - raamatu sisu ilmselt ongi, et juba need eelmised küsimused tuleb lihtsalt välja naerda. 

Noore lugejana jäävad paljud teemad märkamata. Kurtisaanides nähakse armastust mis toob paraleele tüdrukutega enda ümber, kes otsivad oma lunastust üha uutest armulugudest. Ei suuda seal näha prostituudi rasket saatust ja puudub mõistmine, et romantika saab selles mängus olla vaid lühiajaline. Samuti ei märka noor inimene Halleri elitarismi, ta otsib endast olematuid seoseid ja suhestub. Kuigi peategelane tuleb teisest, ülimalt viimistletud akadeemilisest maailmast. Kui ma Stepihunti esimest korda lugesin olin ma oma aktiivse elu alguses. Tänaseks on mulle tuttavad nii öised kõrtsud kui tantsupeod. Olgu olgu, fokstrotti vjms. ma tantsima ei õppinud - aga nii suures pildis on Kuku klubis laudade vahel naljakate liigutustega töllerdamine üsna sama eesmärgiga. Suur osa on läbi tehtud ja elatud - ja seekordsel raamatulugemisel ei suutnud enam samastuda vaid irvitasin koos kirjanikuga Harri Halleri üle.