Šveitsist tulles on nagu väike vabanemine. Pizzade, öömajade jms hinnad kukkusid kaks korda. Samas inimeste keeleoskus vähenes märgatavalt. Et Šveitsi tunnet lõpuni mitte ära kaotada söön õhtusöögiks pizzat Emmanuelle Vittorio II kaarte all - ehk kõige keskel ja kõige kallimas kohas. Peaaegu venitab Šveitsi odava kebabikoha hinnad välja.
Ja teeme siis vaatamisväärsuste päeva. Kuulus Milaano Toomkirik ja tema katus. Tegelikult on jah suur ja uhke. Ma olen ikka imestanud, et kes neid kirikuid pidevalt Tripadivisori nimekirjades ettepoole nihutavad, aga see siin on teistmoodi - just nagu kõigi nende teiste väikeste kirikute ema. Ja võimalus selle katusel veidi hängida ja raamatut lugeda on vaimustav. Pilet on mõistlik osta netist. Suurt trügimist ei paistnud olema aga ikkagi...
Esmaspäev on - seega Da Vinci õhtusöömaaja lagunenud seinamaal jääb täna nägemata. Samuti ei saa sisse Toomkiriku muuseumi, kuigi mul vist isegi peaaegu et selleks õigus koos Toomkiriku piletiga lunastatud sai. Pole hullu - jääbki rohkem aega väljas tolknemiseks ja jäätise söömiseks. Veel mõned suured majad - kui siin juba ehitama hakatakse, midagi pisikest ei tehta. Rännak läbi Milaano ühe kanali äärde, õlu ja koju. Hakkame joont alla tõmbama - homme on lennuk reaalsusesse.
No comments:
Post a Comment