Reisile tulles oli peamine teadmine Šveitsist, et see on kallis riik. Ja ma ei pidanud pettuma. Peaaegu kõik on siin üksjagu kallim, kui me Eestis harjunud. Aga kõik riigis toimib. Rongiliiklus kust iganes kuhu iganes - järgmine rong läheb alati umbes nii, et paar kiiremat sammu tuleb teha, et peal jõuda. Piletite hind ei ole muidugi see 10 Euri Tallinn - Tartu lõigu eest. Sama pikk vahemaa võtab üle kuue korra rohkem vahendeid. Pistikupesadest, mis veidi Eestist erinevad, sai juba räägitud. Euroliidu Internet siin ei kehti - nädalaks on Telialt võimalik 30EUR eest 1G internetti osta - mulle seekord neljaks päevaks napilt piisas. Ja kõik siin on harjunud elama mitmekeelses keskkonnas - seega ka ingliskeelega ei jäänud kusagil hätta.
Šveitsil ei ole merepiiri. See paneb küsima, et kuidas on ta suutnud saavutada kogu oma rikkuse. Teadaolevalt on ligipääs merele üldjuhul riigi ja kaubanduse arenguks äärmiselt oluline. Mulle tundub, et ka sellele küsimusele aitavad vastata Tšingish khaan, Muhamed, Attila - tugev ei ole see, kellel on palju raha - tugev on see, kes oskab ise hakkama saada, kellel on raskuste kogemus. Raha eest ostetud mugavus viib kiire lõpuni.
No comments:
Post a Comment