Back to the U.S.S.R

Räägitakse, et sõnavabadusega on meil siin probleeme. Blogijaid pidi kinni pandama. Seega märgin kohe tsensorite jaoks ära, et alljärgnev pole mõeldud pahatalikuna ega halvustavana. Pigem on see üritus mõista midagi, mida oma kodumaal on ebameeldivaks minevikuks  peetud.

Pioneeride paraad, veteranid, pikk järjekord, et näha surnud meest. Käed taskust välja, päikseprillid eest - käsutab mundris mees. Respektiga vaatad klaaskirstus meest, kes meenutab rohkem joogaguru, kui nõukogude arusaama revolutsionäärist. Onu Ho, nagu teda familiaarselt nimetavad pildid kunstimuuseumis. Punalipud lehvivad.. Sirp lõikab ja alasile lööb haamer. Tuhanded lapsed saamas süsti korra loojalt,  kelle testamenti kogu riik üheskoos juba 45 aastat on täitnud.

Kõrvaltvaatajale tunduvad need punalipud ja mausoleum paralleelmaailmana, mis ei haaku päristegelikkusega. Vähemasti mitte selle tegelikkusega, mida me nõukoguderiigist mäletame. Äri käib, inimesed elavad oma  elu.. Mõni paremini, mõni halvemini. Kitsaste tänavate kõrval on rajoon, mida ehib kaasaegne kaubanduskeskus. Lukskaupadega, mitte mingi tavaline Ülemiste. Rahvast sees vähe - aga kultust on tunda siingi. Pioneeride ja veteranide asemel pruutpaarid, kes kaubanduskeskuse ees ennast pildistamas. Vastuolud?