Jõulutraditsioone tuleb austada. Neljakäiguline jõuluõhtusöök.. Verivorsti ja hapukapsast pole kusagilt võtta - seega piirdume kohalike ahvatlustega kaminavalgel. Maitsev.
Ja muidugi ka kirik. Mulle meenub neli jõuluõhtut, kus ma olen kirikus käinud. Kolm neist välismaal - Inglismaal, Betlemmas (see tegelikult väike küla, mitte kaugel Bostonist) ja nüüd siis tänane. Kolmel korral neljast on mu jõulukirikukaaslaseks olnud just seesama reisikaaslane, kes tänagi mu kõrval. Seekord on lauldavad jõulualaulud tundmatud - kaasalaulmise võimalust ei jäeta ja muusikat saadab trumm. Ilmselt peaks olema tegu katoliku kirikuga - aga peale armulaua ja kirku enda - ei tule midagi tuttavat ette.
Öökluppi jõulupeole meid sisse ei lasta.. Kuigi oleme nüüdseks end ära pesnud ja kamminud. Vaatame siis niisama jõulust linna. Väga sellest jõulust siin ilmselt ei peeta - kirik oli küll rahvast täis, aga ilmselt need ka kõik vähesed kristlased, kes siin elavad.
Linnades seda vaesust, mis sunnib Vietnamlasi konteinerites Eestisse tulema, ei märka. Istudes hotelli viimasel korrusel, nautides vaadet ja juues jooki, mille hind ka Eesti sarnastele baaridele silmad ette teeb. Kõrvallauas pidutsevad kohalikud noored.. Kas siis tõesti on lihtsam sõita merekonteineris teise maailmaotsa, kui et ronida selle hotelli katusele? Ilmselt on midagi siin korralduses, mida ma ei mõista. Väliselt tundub riik toimivat..
No comments:
Post a Comment