Nagu me üsna matka lõppfaasis mõistsime, oli meie eesmärgiks üks tuhandeaastane puu. Puu ise oli üsna surnud... Aga palju suuremat vaatamiskogemust pakkusid seekord koopad. Jah, just - needsamad koopad, mille kohta just kirjutasin, et olen juba kõike näinud. Üks asi on giidilt kuulata mitmendat korda lugu stalagniitide tekkimisest - hoopis teine tera on ronida mööda sada meetrit pikka mäe auku, ainsaks toeks i-phone'i taskulamp. Pärast pikka ronimist kusagil kaugel sügaval maa-all diskussioon jaapanlastega - "kas te teate, kuhu me läheme" - "ei tea, me arvasime, et te tulete giidiga järgi ja teil on mingi arusaam". Üheskoos sai siiski võetud kokku, et tuhandeaastane puu ilmselt koopas kasvada ei saanud.. ja siiski tundus, et me päris tunneli lõppu veel ei jõudnud... Vihjeid on olnud juba piisavalt - nüüd tõstsin oma pealambi suurest kotist väiksemasse, mis igapäev kaasas..
Ja nüüd öörongiga Huesse. Homme on jõulud. Hues sajab, ja mitte lund. Et jõuluõhtu natukenegi eriliseks muuta - panime just omale toa kinni viietärnihotellis. Homme siis jõulud kusagil hotelli katusebasseinis, imetledes vihmast ilma ja saates terviseid teele Eestimaa külma talve.
No comments:
Post a Comment