Teekond Tippu

Ei, ma pole kusagile roninud ( veel?) Ja ma ei hakka siinkohal kirja panema oma karjäärisaavutusi. Raamat on mul reisil kaasas: „Andres Karu. Teekond Tippu“. Raamat mille sõber kirjutas, sellest kuidas ta maailma riikide kõrgemaid tippe vallutab. Ma jäin mõtlema selle sõna sõber juures... Et kas ma saan Karu ikka veel sõbraks nimetada. Viimaste aastate jooksul oleme me kohtunud vaid juhuslikult. Nüüd jah raamatuesitlusel, kust see loetav raamat ka ostetud sai. Kunagi muidugi rohkem suheldud, korra reisil käidud ja kunagi ka koos Karu sünnipäeva peetud. Ei ma ikka arvan, et kui koos reisil käidud - kui on tegemist avatud inimestega - jagatakse paljutki - lisaks hommikupudrule ka mõtteid... Ja nii need sõbrad sünnivad. Oma elud, mis kulgevad erinevates suundades hajutavad sidet. Paratamatus... Aga, et siis sõber kirjutas raamatu.

Nüüd istun lennukis ja loen seda... Ma olen ennegi Karu blogi aegajalt sirvinud ja olen seisukohal, et Karu räägib oma lugusid oluliselt paremini, kui kirjutab. Ka raamatust reisi kohta lugedes kus ma Karuga Azooridel käisin - tundus see lugu väiksem, kui see reis oli ja kindlasti palju väiksem, kui Karu sellest rääkida suudaks. Need ümbermaailma purjetavad Eestlased,  kellega Azooridel kohtusime, öö Lissaboni lennujaama palmide all, minu üüratu ohatis.. Azooride lehmad ja imelised päikesetõusud, petlik udu, mis ei lasknud  mägede tippu ronida, kuigi minna oli veel vähe - see kõik oleks vajanud ju kirjapanemist. Ma tean, et ma olen süüdi - Ei saa öelda et Karu ei utsitanud blogi pidama... Ka veel hiljem... Aga ei leidnud aega ja nüüd on raamatus sellest seiklusest vaid mõned lehed. Ise olen süüdi, kes muu. Ei suud isegi Karu teiste emotsioone oma käega kirja panna.. (Hilisem kommentaar: Tegelikult olid need sündmused ilusasti kirjeldatud. Ma lihtsalt arvasin, et ma lugesin kogu peatüki läbi - tegelikult piirdusin vaid paari lehega. Vabandused minu poolt Karu suunas, kes ka selle reisi kohta korraliku töö tegi. Ja jätan oma vingumise ikka blogisse alles, et ennast veel rohkem süüdi tunda. Et mis seal tegelikult kõik juhtus - ostke raamat ja lugege...)

Aga Nüüd raamatut tervikuna lugedes olen endiselt sellel seisukohal, et tema jutt parem.. nüüd siis peamiselt seetõttu, et Karu vana näitlejana on lihtsalt üks parimaid jutuvestjaid keda ma tean. Ma arvan, et ka Tammsaaret suudaks ta oluliselt edevamalt esitada kui see seal raamatulehtedel tuimalt kirjas on. Raamat tervikuna töötab ja jookseb... Ja kõike ei mahu.. See on selge. Inspireeriv on raamatu algus. Oleks tagantjärgi tahtnud rohkem temaga kaasas olla. Ma tegelikult isegi ei saa enam aru, et miks ei olnud. Tagasi vaadates tundub kõik palju lihtsam. Kui pole peret ja kohustused kõigest töö ees, mis keelab rohkem reisida, matkata? Seal kunagi minevikkus olles - ju siis oli miskit, mis segas. Kuigi jah... Pean tunnistama, et jutud mägedest, kuhu ronitakse köite ja kassidega - tekitavad minus väikest paanikat. Mitte, et ma külma kardaks... Aga see reisi etteplaneerimine... Kogu tavaari kokkupanek ... Õudne...

Inimete töö hindamisel olen ma kasutanud kriteeriumit, et kas ma usun, et ma suudaks ise paremini. Olen lugenud ka halbu reisiraamatuid.. Karu raamat on hea. Karu kirjutab hästi - tõenäoliselt paremini kui mina. Aga mis ta lood selgelt kõrgemale tõstab - on ta sisemine oskus ja vajadus suhelda inimestega igast maailma nurgast. Ja need on asjad, mis tegelikult loovad jutud mida lugeda. Ma ise olen arg suhteid loomast. Vaid paaril korral on mul reisidel õnnestunud luua mõne inimesega mingi selline suhe, et ma neist rohkem infot olen saanud, kui et paar viisakust ja veidi small talki. Ja eranditult on kõik need suhted olnud alustatud sealt teiselt poolt. Eks sellega ole ka nii, et kui loomulikult ei tule - siis vägisi pole ka nigu mõtet - suudaks pigem vaid piinlikke olukordi tekitada...