Kui keegi peaks mõtlema, mis võiks olla õige raamat mida Iisraeli kaasa võtta - siis Lion Feuchtwanger- i "Juudi sõda" räägib nii mõnestki asjast, mida siin näeb või kohtab. Kohati lausa nii palju, et tekkib tunne, et mingi mõtlemine on sellesse paarituhande aasta tagusesse aega seisma jäänud. Ja ma ei räägi Jeesusest. Ma räägin templist, mis tundub siin kohati inimeste mõtlemises ka jumalast endast olulisem. Ja selle templi maha põletamise loost see raamat räägibki.
Väike selgitus, mida olen ma saanud teada templi olulisusest. Et kui jumal maailma looma hakkas tegi ta kõigepealt ühe kivi.. ja see kõige esimese kivi lõi ta täpselt sinna kus on praegu Jeruusalemm. Ja sinna kivile ehitas Salomon templi jumalale. Siis tulid Babüloonlased ja põletasid templi maha. Tükk aega hiljem ehitasid juudid uuesti templi üles - see oli see teine tempel. Asi püsis sadu aastaid püsti ja Herodes enne Kristuse sündi ehitas sellel veel palju suuremaks ja vahvamaks. Kristus käis ja tegi seal oma tembud ära .. Pärast tema surma toimus Juutide ülestõus, mille käigus Roomlased kogu templi segi peksid ja Juudid välja kupatasid. Miski pool sajandit hiljem tulid Muhameedlased ja ehitasid sinna kus oli olnud tempel oma ühe esimestest mošeedest (kuna Muhamed just sealt taevasse läks). Üks vana templi müüridest jäi püsti, kus juudiusulised nutmas käivad ja ootavad märguannet jumalalt, millal võiks kolmanda templi ehitusega pihta hakata.
Aga tegelikult tahtsin ma oma jutuga sinna, et pärast seda, kui Roomlased olid templi maha põletanud jäi veel üks kants, kus juudi revolutsionäärid redutasid. See oli pea vallutamatu kindlus, mis asus kõrgel mäe otsas. Lugu lõppes sellega, et Roomlased ehitasid kaldtee kindluseni ja vallutasid ikkagi. Kõik seesolijad tapsid endid.. Aga, et miks ma sellest räägin? Aradi linnast 20km kõndimise kaugusel ongi see endine kindlus. Seda, et kas sinna bussi asemel jala saab hakkasin uurima vahetult enne Aradisse jõudmist. Suurest Internetist leidsin siis ka juhendi, et mis ja kuidas. Ühesõnaga lihtne - tuleb leida teeots kust hakkab roheline rada, siis see liitub sinisega siis kusagilt tuleb punane ja siis vahepeal peal mustale keerama.. Lihtne eksole.. Mis siin saakski valesti minna...
Need juhendid telefonis olin valmis alustama oma rännakut. Hostelist kus viibisin ei olnud ma ränduritest üksi. Koos minuga oli üks Kanada tüdruk, kes juba kolm kuud Iisraelis jalgsi rännanud mööda seda pea tuhandekilomeetrist matkarada, millest ühes eelnevas postituses juttu oli. Ja täiesti üksi - et kui kellegi küsimus, ka Iisraelis on turvaline mööda kõrbi kolada - siis üks üksik tütarlaps on siiani seda teha suutnud. Abiks inglite võrgustik, kes ränduritele öömaja pakub. Seekord oli ta otsustanud tasulise öömaja kasuks Aradi Hostelist.
Hommikul me koos minema ei läinud .. Targa tüdrukuna oli ta ammu juba teel kui mina silmad avasin. Tühja kõhuga ei mallanud teele asuda. Seega sai kõnnitud kaks kilomeetrit linna sööma, vett ostma ja pangast raha võtma. Muidugi oli vaja läbi astuda ka Aradi nukumuuseumi juurest - jällegi Tripadvisori Iisrael topis olev koht - kust õnneks sain minema ilma külastuseta. Öeldi, et üksikutele inimestele tuuri ei tehta. Ei hakanud kauplema kaa.. käsi südamele, mind need nukud tegelikult väga ei huvita.. Aga kõike seda kokku võttes oli mul matkaraja alguseni jõudes juba 8000 sammu astutud... Kott oli kaasas ja koti külgedel lisaraskuseks kaks kaheliirist pudelit. Internet ütles, et kindlasti peab kolm liitrit vett olema .. ma lisasin oma eksimise lisa - ja tulin neljaga. Ja stardi ajaks oli kell juba 10 läbi. Ees ootas Eesti mõistes üsna kuum päev. Matkaraja alguse leidmine oli lihtne … Ja siis viis minutit hiljem olin ma juba eksinud.. Ronisin neid künkaid mööda kui lõpuks mingid tähistatud rajad taas leidsin. Leidsin ka punase raja .. selle pikkus minu tuvastuse järgi oli mõnikümmend meetrit.. Ühesõnaga suur segadus .. Ja siis ma mööda ühte neist radasid astuma hakkasin. Miks käia linnasi mööda, kui on olemas sellised lummavad vaated kõrbemägedest..? Siin võiks veeta kõik oma puhkuse päevad .. Sinine rada sai otsa ja kusagilt tuli must rada. Must rada oli Internetis kirjas kusagil 15-ndal kilomeetril, aga mul käidud vaevalt kaks... Aga no enam polnud nigu miskit teha - valikud olid tehtud. Tuli valida kahest suunas tõenäolisem ja hakata minema. Kõvasti ronimist oli.. Mingi moment vahetasin riided vähemaks ja otsisin räti pähe. Kell käe peal teatab, et tempo on veidi üle kolme kilomeetri tunnis. Selle tempoga võib pimeda peale jääda .. ja ega ma tegelikult enam ei uskunudki, et ma soovitud kohta pärale jõuan.
Väike selgitus, mida olen ma saanud teada templi olulisusest. Et kui jumal maailma looma hakkas tegi ta kõigepealt ühe kivi.. ja see kõige esimese kivi lõi ta täpselt sinna kus on praegu Jeruusalemm. Ja sinna kivile ehitas Salomon templi jumalale. Siis tulid Babüloonlased ja põletasid templi maha. Tükk aega hiljem ehitasid juudid uuesti templi üles - see oli see teine tempel. Asi püsis sadu aastaid püsti ja Herodes enne Kristuse sündi ehitas sellel veel palju suuremaks ja vahvamaks. Kristus käis ja tegi seal oma tembud ära .. Pärast tema surma toimus Juutide ülestõus, mille käigus Roomlased kogu templi segi peksid ja Juudid välja kupatasid. Miski pool sajandit hiljem tulid Muhameedlased ja ehitasid sinna kus oli olnud tempel oma ühe esimestest mošeedest (kuna Muhamed just sealt taevasse läks). Üks vana templi müüridest jäi püsti, kus juudiusulised nutmas käivad ja ootavad märguannet jumalalt, millal võiks kolmanda templi ehitusega pihta hakata.
Aga tegelikult tahtsin ma oma jutuga sinna, et pärast seda, kui Roomlased olid templi maha põletanud jäi veel üks kants, kus juudi revolutsionäärid redutasid. See oli pea vallutamatu kindlus, mis asus kõrgel mäe otsas. Lugu lõppes sellega, et Roomlased ehitasid kaldtee kindluseni ja vallutasid ikkagi. Kõik seesolijad tapsid endid.. Aga, et miks ma sellest räägin? Aradi linnast 20km kõndimise kaugusel ongi see endine kindlus. Seda, et kas sinna bussi asemel jala saab hakkasin uurima vahetult enne Aradisse jõudmist. Suurest Internetist leidsin siis ka juhendi, et mis ja kuidas. Ühesõnaga lihtne - tuleb leida teeots kust hakkab roheline rada, siis see liitub sinisega siis kusagilt tuleb punane ja siis vahepeal peal mustale keerama.. Lihtne eksole.. Mis siin saakski valesti minna...
Need juhendid telefonis olin valmis alustama oma rännakut. Hostelist kus viibisin ei olnud ma ränduritest üksi. Koos minuga oli üks Kanada tüdruk, kes juba kolm kuud Iisraelis jalgsi rännanud mööda seda pea tuhandekilomeetrist matkarada, millest ühes eelnevas postituses juttu oli. Ja täiesti üksi - et kui kellegi küsimus, ka Iisraelis on turvaline mööda kõrbi kolada - siis üks üksik tütarlaps on siiani seda teha suutnud. Abiks inglite võrgustik, kes ränduritele öömaja pakub. Seekord oli ta otsustanud tasulise öömaja kasuks Aradi Hostelist.
Hommikul me koos minema ei läinud .. Targa tüdrukuna oli ta ammu juba teel kui mina silmad avasin. Tühja kõhuga ei mallanud teele asuda. Seega sai kõnnitud kaks kilomeetrit linna sööma, vett ostma ja pangast raha võtma. Muidugi oli vaja läbi astuda ka Aradi nukumuuseumi juurest - jällegi Tripadvisori Iisrael topis olev koht - kust õnneks sain minema ilma külastuseta. Öeldi, et üksikutele inimestele tuuri ei tehta. Ei hakanud kauplema kaa.. käsi südamele, mind need nukud tegelikult väga ei huvita.. Aga kõike seda kokku võttes oli mul matkaraja alguseni jõudes juba 8000 sammu astutud... Kott oli kaasas ja koti külgedel lisaraskuseks kaks kaheliirist pudelit. Internet ütles, et kindlasti peab kolm liitrit vett olema .. ma lisasin oma eksimise lisa - ja tulin neljaga. Ja stardi ajaks oli kell juba 10 läbi. Ees ootas Eesti mõistes üsna kuum päev. Matkaraja alguse leidmine oli lihtne … Ja siis viis minutit hiljem olin ma juba eksinud.. Ronisin neid künkaid mööda kui lõpuks mingid tähistatud rajad taas leidsin. Leidsin ka punase raja .. selle pikkus minu tuvastuse järgi oli mõnikümmend meetrit.. Ühesõnaga suur segadus .. Ja siis ma mööda ühte neist radasid astuma hakkasin. Miks käia linnasi mööda, kui on olemas sellised lummavad vaated kõrbemägedest..? Siin võiks veeta kõik oma puhkuse päevad .. Sinine rada sai otsa ja kusagilt tuli must rada. Must rada oli Internetis kirjas kusagil 15-ndal kilomeetril, aga mul käidud vaevalt kaks... Aga no enam polnud nigu miskit teha - valikud olid tehtud. Tuli valida kahest suunas tõenäolisem ja hakata minema. Kõvasti ronimist oli.. Mingi moment vahetasin riided vähemaks ja otsisin räti pähe. Kell käe peal teatab, et tempo on veidi üle kolme kilomeetri tunnis. Selle tempoga võib pimeda peale jääda .. ja ega ma tegelikult enam ei uskunudki, et ma soovitud kohta pärale jõuan.
Kuhugi tee peab ikka viima ja tagasi ka ometi ei lähe.. Lisasin sammu... Ja siis pärast juba mingit poolteist tundi käimist ristus minu must rada punase rajaga .. See punane oli kirjelduse järgi see, kus ma enamuse oma teekonnast pidin viibima. Oli telefoni jälginud ja teadsin, et olen liiga läände ära vajunud - peaks põhja hoidma. Siis valisin suuna kust mulle keskpäevane päike vastu ei vaata.. Ja ronisin mingi mäe otsa .. Mäe tagant välja tulles paistis päike mulle otse näkku.. Kurask. Pöörasin ringi ja alla tagasi .. Mõnda aega käinuna ja telefoniekraani silmitsedes ma taipasin, et ma pole algusest kaugemal kui vaid ehk kilomeeter... Ja ma liigun tagasi sinna poole kust alustasin. Kaks tundi hiljem olin tagasi pea samas kohas kus alguses. Väga väsinuna.. Pool vett joodud ja pimeduseni jäänud alla viie tunni. Mõte uuesti alustada tuli päris mitmel põhjusel maha matta.. Ja kes üldse veedab oma puhkusi päevi sellises kohas tolmustes ja kivistes mägedes üles alla kõndimisega.. . Hinges oli pettumus enda suhtes, millest pidin üle saama. Lõin käega - kott selga kaks kilomeetrit bussijaama tagasi jälle ja Surnumere äärde neljatärni hotelli.. Selline kuulsusetu matk …
Järgmisel päeval leidsin, et must rada oleks mind toonud otse Surnumere äärde ilmselt. Ja leidsin ka infotahvli, mis keelas ilma kaardita rajale minna.
No comments:
Post a Comment