Kui kõik pere koos - ei leidu seda aega et täita reisipäevikut regulaarselt. Nüüd on kõik naised lennuki peale pandud ja taas aeg iseendaga. Öised unenäod ning mul kui mu kaasal ennustasid küll segadusi. Minu unenägu rääkis loo sellest kuidas ma tööreisil sihtpunktid segi ajasin ja kogemata Peterburi pileti asemel Moskva pileti ostsin. Kaasa jälle Pärnust Tallinna teel oli ja hoopis Hiiumaale sattus. Igatahes on naised nüüd lennuki peal - ja väga loodan et nad ikka Tallinna, mitte näiteks kusagile Poola omadega ei jõua.
Ise olen otsaga jõudnud Krka loodusparki ja jälgin siin loodust ja inimesi. Ja mõtlen pildistamisest. Fotokaamera käes on üks ohtlik asi. Sa enam ei jälgi enda ümber mis on ilus, rahustav, eriline -vaid, et mida võiks koju teistele kaasa võtta. Iseendale pole enam aega keskenduda - vaid mõtled mida ja kuidas. Aga koju viidud kose ja pardipildid tunduvad endale saamatud ja teistele eriti igavad.. Milleks siis pildid? Kas poleks lihtsam olla nende partidega koos ja tõsta kaamera kotti...
Aga kui oleksin ma "päris" fotograaf... Selline kunstilise fotonäituse idee torkas pähe. Nimeks siis "Varastatud pildid" ja sisuks pildid inimestest kes pildistavad ja/või poseerivad. Neid pilte tehes ja kogudes leiab kindlasti mingi hulga, mis hakkavad rääkima lugu inimloomusest, ajast, veidrustest. Ei ma ei ole fotograaf... Selleks et seda teha sellisel kujul, et mõjuks - oleks vaja enne suur tükk tööd enda ja aparaadiga läbi käia. Paar proovikaadrit ajaviiteks ikkagi sai tehtud. Pildid kindlasti rohkem räägivad kui jõe pildid niisama... Aga ikkagi on nad vaid pildid võõrastest inimestest.
Aga ikkagi üks põhjus veel miks teha pilte mäest. Enamustest kohtadest sa tead, et enne sind on tehtud tuhandeid samasuguseid pilte ja paremaid. Aga siis, kui oled roninud mööda keerulist rada üles ja jõuad kohta kus vaid mõned inimesed enne sind käinud. Siis võtad kaamera välja ja teed oma pildid. Ja nagu trofeena võtad selle pildi peamiselt vaid endale meenutuseks oma vägitegudest.
No comments:
Post a Comment