Või oli see siiski vastupidi? Et inimene lõi jumala oma näo järgi. Kes teab - aga igatahes on inimestel väga erinevad näod. Ent mis nägu on siis jumal? Vastus on lihtne - mis seletab ära ka monoteismi. On ainult üks jumal. Igaühel on üks. Religioonid ja kasvatus panevad suuresti paika milline see jumal on ja mida ta indiviidilt nõuab.
Ma hakkan ristiusuga rahu tegema. Veel mõned aastat tagasi kirikusse sisenedes ütlesin ma endale, et ma sisenen vaenlase territooriumile. Ma nagu pidasin enda siseseks vajaduseks võidelda selle kurjaga, mida kristluse nimel siin maailmas on korda saadetud. Viimasel ajal olen hakanud kristlust teisi pilguga vaatama ja teda veidi mõistma. Mingil määral - soovin ma või mitte - on palju, mis on kristluses ikkagi ka minu personaalses ainujumalas. On mingid universaalsed maailma seadused, mida kristlus kirjeldab. Mida ka paljud mõistavad ja neid järgivad. Ma usun, et paljud jumalamehed suudavad neid tajuda - kindlasti ka paremini kui mina. Nad on nagu üks osa suurest korrumpeerunud kirikusüsteemist, kus on ka palju tegelasi, kes on ahnuse ja hirmude radadel. Kes tõlgendavad kirjasõna, aga ei mõista peamisi seoseid. Kes kasutavad jumala nime oma tahtmise saavutamise vahendina. Need jumalamehed kes mõistvad - ilmselt mõistavad ka seda, et hakkates võitlema selle kõige ebapühaga enda ümber, see ei viiks see neid kusagile kaugemale vaid ikka sinna samasse usupoliitikasse ja nad kaotaks oma sihi. Nii nad lihtsalt eemalduvad ja ajavad oma asju..
Astun sisse ühte Ostrava linna katoliku kirikusse - istun pingile ja mediteerin. Pöördun oma isikliku jumala poole. Kas saaks tulla keegi ja öelda, et ma teen seda valesti? Meil katoliku kirikus palvetatakse teistmoodi - nii ei tohi - ketser. Ei tule - keegi ei tule. Need kes mõistavad, kellel pole hirmu kellel pole ahnust - nemad ei saa tulla. Keegi on teinud suure maja selleks, et inimesed saaksid oma jumalaga suhelda - siia peaks tulema kõik ja suhtlema - suhtlema nii nagu nende oma jumal seda nõuab või nii kuidas keegi on talle seda õpetanud. See muudab vähe tulemust. Ma olen leppinud ...
Ja seesama kristluse õpetus. Kristliku taustaga ühiskonnas elades - kui paljust me ise üldse oleme suutelised tajuma mil määral on meis seda õpetust, mida mujal võib-olla pole või pigem on teisel kujul. Kui palju sellest, mida me peame absoluutselt tõeks ja käitumisnormiks - on teistes religioonides kontseptuaalselt erinev.
Olen palju mõelnud patu mõistest. Kuulanud viimastel päevadel oma telefonist lugusid katolikust maailmast ja patukahetsustest. Jälginud pihitoole kirikutes. Ja mõelnud, kuidas käsitlevad pattu teised religioonid. Kristlus õpetab, et patud tuleb jumalalt andeks paluda. Kas siiski pole olulisem, et me ise endale andeks anname? Inimesel lihtsalt on vajadus selleks et endale andeks anda - et mõni väline osapool seda andeksandmist kinnitaks. Et kui me Cavtati linna öömajas kaks käterätikut pihta panime - ja ma selle patuks tunnistasin ja seda pattu endaga mitmeid päevi kaasas kandsin, kuni kirjutasin öömajaomanikule lubadusega kõik kinni maksta. Kas ma siis tegelikult ei otsinud mitte lunastust? Et kas indulgentsidega - rahaga rätikut kinni maksta.. Või piisas ainult sellest, et mulle lihtsalt e-maili teel andeks anti. Ma ei suutnud endale andestada ilma et tädi Horvaatiast ei oleks seda teinud. Katolikul inimesel oleks piisanud ilmselt ka preestri andeks andmisest. Aga mitte, et sellel jumalal mingit vahet oleks - aga oluline on just endale andeksandmine.
Ma ei tea, kas selline patu definitsioon on ka näiteks islamis või budismis. Kas inimesed nende religioonide mõju all vajavad samasugust lunastust?
Sellega seonduvalt tundub, et Eesti keeles olev "patukahetsus" - on sõna mis on risti vastu selle tegevuse mõttele. Patte ei peaks kahetsema. Kui sa pattu kahetsema jääd ja koguaeg mõtled sellele, miks kuradima pärast sa seda küll tegema pidid .. Ja vead omi patte läbi elu endaga kaasas (kes meist seda ei teeks?) - see pole ju see mis sind tasakaalu ja rahuni viib. Mitte kahetsema ei pea sa omi patte vaid andeks andma. Leppima oma patusega. Patuga leppimine on see mis viib tasakaaluni..
No comments:
Post a Comment