Mitmeid kordi aastate vahega läbi Ida-Euroopa sõites on näha kuidas see kõik muutunud on. Kesklinnadesse on kerkinud tormid - linnade ilme on läinud läänelikuks. Kaunasesse see muutus pole jõudnud. Võib olla on see pelk esmamulje, aga linn tundub olevat paarikümne aasta tagusesse aega kinni jäänud.
Istun Kaunase jalakäijate peatänaval olevas pirukabaaris - ja seal on see tunne ehe. Ja ma ei ole kindel, kas kohalikud võtavad seda pirukabaari kui nostalgilist jäänukit nõukogude ajast - koos rasvast nõretavate lihapirukatega ja müüjatädidega, kes on äravahetamiseni sarnased pirukamüüjatega suvalises NLiidu otsas. Või on see ikkagi päris - et see elu selles linnas on seisma jäänud ja see pole nostalgia vaid just see praeguse hetke reaalsus. Liiga lühikeseks jääb olek seal linnas, et seda lõpuni mõista.
Mu Tripadvisoriga linnade uurimise algoritm viis mind kohalikku kunsti ja ajaloo muuseumisse. Ma olin seal ainus külastaja. Ja igas saalis (neid oli päris mitu) - oli üks muuseumi tööline, kes kas istus, luges raamatut või aeti niisama omavahel juttu. Ja ma vaatasin ja mõtlesin muuseumite peale. Et ilmselt kõik muuseumid kus ainult näidatakse asju - et näe märkmik, voodi millel keegi magas, tuhatoos mida keegi kasutas - tuleks kinni panna. Või siis kirjutada haaravad lood neile asjadele ümber, et need asjad ellu ärkaksid ja mingit sisu hakkaks omandama. Eestis uute muuseumitega midagi sellist otsitakse. Siin oli mitu saali vaid kiivreid püsse ja tundmatute leedulaste portreepilte täis. Teema millest lugu rääkida oli samas tegelikult olemas.
See oli teine muuseum sellel reisil. Mingis Tsehhi väikelinnas oli Freudi majamuuseum. Saate aru - majast kus Freud oli sündinud ja kaks esimest aastat oma elust elanud - oli tehtud majamuuseum. Igas toas oli neli seina - paar pilti oli ka sisse pandud. Seal vähemalt igas toas oli mingi mõttetu jutt kõrvale räägitud, mis kõlaritest tuli - aga ikkagi üsna sisutühi kogemus.
Kui keegi suudaks need muuseumites niisama istuvate tädikeste mõtte tööle panna - et panna kokku need lood, mis asju seoks ja mis rääkis selle maailma mida nad sinna näitama on tulnud, lahti. Oleks maailm taas palju parem koht. Või äkki meeldib neil inimestel istuda 8h päevas mingi toa nurgas kus käib paar külastajat ja mitte midagi teha ega mõelda?
No comments:
Post a Comment