Pilt Sigmund Freudi muuseumist.
Praegune saab kirja ühes Varssavi lähedases Poola bensiinijaama puki pealt. Pea ööpäev on teel oldud ja sihiks Spliti lennujaam. Teel siis üksinda pereaoutoga ja suunaks Split, et Horvaatias peale korjata oma uus ja suur pere - või siis lihtsamalt "Oma naised". Oma naised, kes jäid praegu koju ja kelle pärast ma veidi mures olen, et kas nad lennukiga ikka õigeks ajaks õigesse kohta pärale jõuavad. Sõnumid kodust annavad teada, et see kõige pisem seal oma trikke teeb ja vanemate närve proovile paneb.. Aga peab - peavad jõudma...
Reis siiani on kulgenud rahulikult. Maantee ja mina. Ainsateks kes minu vastu huvi tundisd olid Leedu ja Poola piirivalvurid. Piisas pagasniku avamisest, et selguks - mul pole seda mida nemad otsivad. Jah tegelikult just praegu sai suheldud ka kahe Poola Nunnaga - Piinlikult vabandust palutud, kui ma väljudes märkasin, et olin oma häda naiste tualetis ära õiendanud.
Pikk üksinda autosõit ei ole enam nii üksik. Tahaks siinkohal tänada Elisat toreda rakenduse eest, mis mulle raamatuid ette loeb. Taas kokkusattumus, et vaid paar päeva enne kui mul raamatulugemise rakenduse järele vajadus tekkis - Elisa selle turule tõi. Igatahes olen ma nüüd valmis Elisale andestama osa tema idiootlikest telefonikõndedest, mis algavad fraasiga "Kas teil on isiklik või firma number" (Aga ainult osa. Tänu neile kõnedele ma endiselt arvan neist endiselt üsna halvasti). Igatahes tänu neile on mul nüüd Autos kaaslasteks seltkond Karamazoveid - ja üheskoos läheb reis palju ladusamalt.
Warssawisse veel mõnikümmend kilomeetrit. Sisse ilmselt ei keera - seda linna pole mina veel omas elus ilma vihmata või päeval näinud. Ka praegu sajab. Huvitav, kas siin kunagi üldse päike paistab ...
No comments:
Post a Comment