Ebaõnn

Need ebaõnne sündmused - need on need mis reisil enim peavalu põhjustavad - kuid samas need, mis aastaid hiljem lõbusateks legendideks muutuvad.

Parkimine Dubrovnikis oli eeldatavalt keeruline. Küll väljaspool tipp-aega, aga ikkagi oli oodata probleeme. Ja nii ka oli. Tulevaseks eluks õppetund: Kui tekkib mägises linnas tahtmine tagasi sõita - siis üles mäkke suvaliselt õiget teed otsima minna - pole ilmselt kõige targem tegu. Isegi, Või seda enam, kui seda teeb sinu ees suur kallur. Mingi aeg on muidugi põnev kallakute peal seismist ja autokoolist nii tuttavat mäest ülestõusmist harjutada. Kõigepealt tavalise piduriga ja siis juba käsipidur appi... Ja siis see kallur su ees teeb mingeid manöövreid - tagurdab kusagile ja sina ikka edasi.. Teest alla kuni.. lõpuni.. Proovid veel kallaku peal ümber pöörata - ei mahu. Egas midagi - tagurpidi käiguga autode vahel mäest üles. "Suitseb" öeldakse mulle. Jah ma tunnen isegi seda siduri kärssamise haisu - aga siia ju jääda ei saa. Tagurpidi käigu ja siduri vägistamisega mäest üles ... "Põleb" öeldakse - juba siis kui ma juba pea üleval - või siis kohas kus saaks ümber pöörata. Ja enam käiku sisse ka ei saa - sidur on oma töö lõpetanud..  Masin seisma - kõik lapsed kiirelt välja - kapott lahti. Suitsu palju - aga leeki ikkagi õnneks ei ole.. Konsultatsioon kodumaaga - ja lasime siduril ilusasti maha jahtuda.

Vahepalsest täiesti lootusetust olukorrast saime välja. Suits lahtub, leeki ei teki ja isegi sidur toimib. Tundub nagu enne. Koletut kogemust jääb meenutama vaid kohutav siduri kärssamise hais, mis kogu autot ümbritseb. Kohalikud mööduvad vanadaamid sulgevad möödudes nina.. aga üllatust nende silmist ei näe.. Ilmselt on see neil seal üsna igapäevane ..

Ja järgmine päev juba Montenegros - tunneme äkki oma enda auto aroomi. Vaatame ringi - mark sama, lõhn sama, aga värv ei klapi. Keegi, ka lisaks meile, oli suutnud Wolkswagen Sharani siduri kärssama ajada. Tundub, et see siin polegi väga keeruline ülesanne..

Aga noh - saime üle ja vahepalsest lootusetusest tundub et väljusime suuremate kahjudega ja saime Dubrovnikut nautida niiviisi, et kõik korras ja rahunenud. Ja papagoidega pilti teha.. Kes siis ebaõnne jätkumiseks ühte meist lõpuks ründasid ja tema käevõrud ära närisid. Ei olnud ohtlik - aga tagajärjed olid püsivad.