Koerad siin Marokos on sarnased kõigi koertega lõunamaades. Mitte hirmutavad, allasurutud, kes peaaegu kunagi ei haugu. Neist möödudes ei teki pinget, hirmu. Sa ei märkagi neid õieti. Aga nad on olemas.
Maroco toit - sellisena nagu meie seda nägime - on üksluine. Menüü Maroko toitude sektsioonist võisid valida lihtsalt liha või siis liha kuskusiga, mis mõlemad serveeriti savinõus ja kuskusiga toidule oli püramiidina peale laotud keedetud juurviljad. Viisakamates kohtades oli selle toidu hind nii umbes 10 euro ligi või siis paar eurot lisaks. Pizza võisid saada mõne euro odavamalt ja korraliku eskalopi paar eurot kallimana. Üsna ühesugused olid hinnatasemed nii eri linnades kui ka linnajagudes. Kohalikele mõeldud ja Medina toidukohtades hinnad ilmselt puuduvate hügieenitingimuste võrra odavamad. Ei kutsunud seekord neid medina toite proovima.
Marokolased kardavad külma. Ilmselt kardavad külma kõik Aafriklased. "Kas külm ei ole?" küsib mööduv kohalik, kui olen just ennast T-särgi väele võtnud hommikul. Meie päevitamist basseini äärel jälgivad mitmed pikkades riietes kohalikud - ja väljas on 27 kraadi. Lennujaamas meie ees seisab must mees seljas korralik talvemantel. Ja on südapäev - õues on Eestlase jaoks juba kergelt liiga soe ja toas pole ka kindlasti just mitte palju külmem...
Liikus on siin ähvardav. Kui teised saavad suhteliselt viisakalt liigeldud - siis taksojuhid sõidavad üsna mõrvarlikult. Ülekäigurajal sind keegi niisama üle ei lase, aga kiirelt omandame selle julguse, et tuleb lihtsalt minema hakata - sinu kavatsust mõistetakse ja keegi otsa ei sõida. Ringteel toimuv on tervikuna suur arusaamatus. Tihtipeale on seal ka reguleerija, kes küll enamasti midagi ei tee vaid seisab kohas, kus ma talle päeva lõpuni elulootust ei ennustaks. Aga kuidagiviisi saadakse üksteisest aru ja autod seiskuvad mingiks ajaks ja lastakse teised läbi. Mõnikord on voo juhtijaks valgusfoor, aga mõnikord tundub, et mingi nähtamatu džinn korraldab vägesid.
Ja siis need mootoratturid, jalgratturid ja eeslid turgudel. Kitsastel tänavatel inimeste vahel nad liiklevad kiirust üleliia maha võtmata. Ka üksikud väiksed lapsed tiirutavad jalgratastel hulljulgelt justkui harjutades tulevikuks, kui nad saavad omale istumise alla mootoratta.
Ja kui on mootorattad, siis on ka bensiinijaamad. Küll mitte päris sellised, millega me harjunud. Pigem veidike mobiilsemad:
Marokkos juuakse teed. Tavaliselt tuuakse see tulimagusana. Turistidega rohkem kokku putunud kohtades küsitakse, kas suhkruga või ilma. Kui ilma tellida võib siis "väikese" suhkrutüki teekannu kõrvale saada,
No comments:
Post a Comment