Tangier

Kassid. Lugesin enne reisi, et kasse on igal pool. Mulle allergikule ei ole see muidugi hea uudis. Ja kasse tõepoolest siin on ja on ka koeri. Esimeses söögikohas on üks kass, kes on harjunud ennast külastajate süles sisse seadma. Või siis seljas. Või kui nad ümber istuvad - siis nende tooli peal. Kuna me oleme jäänud ainsateks külalisteks, ei suuda ta ennast meist eemal hoida. Aga vähemalt hotellitubades kasse pole ja siiani ilma allegriata hakkama saanud. 

Tangier näeb välja nagu üsna tavaline Euroopa linn. Mingit Aafrikat, arenguriiki, Marokot, on tunda kesklinna kitsastel tänavatel ja neid tänavaid ääristavates poodides. Jah, kohtab ka vaesust. Mõned tänaval magavad inimesed, mõned kerjused kes väidavad, et nad on Süüriast ja soovivad veidi almust. Vaesust on - aga see on pigem kerge lisand kou põhivärv. Üldmulje on Euroopalik, hinnatase pigem Eestile sarnane. Ka kõik naised pole rätikutes ja silmapiludega tegeleasi leidub üksikuid - need tõenäoliselt turistid. 

Medinale - Tangieri vanaegsele kesklinnale - lisaks otsime teed Atlandi ookeni randadesse. Heraklese koopasse ja punkti kus Vahemeri ja Ookean üheks saavad - "Cap Spartel"-i. Taksoga sinna 200 kohalikku raha (ca 20 EUR). Seekord proovisime ka kaubelda veidi - aga ebaõnnestunult. Tagasi saime ka ilma kauplemiseta 150-ga. Teistele tuleviku reisijatele: kohapeal selgus, et umbes 14 EUR nägu saab osta 48 tunnise pileti, kus võid istuda kord tunnis käiva bussi peale ja sõita ringi kohalike vaatamsiväärtuste vahel. Peale taksosõidu raha kulutamist tundus see meile juba liiast ja 4 km jalutuskäigu Heraklese koopa ja Cape Spartel-i vahel läbisime jala. PS. Heraklese koobas oli koobas, mida sai nähe 6 EUR-i eest ja ta oli lihtsalt üks koobas. Ei midagi rohlemat ega samas ka vähemat. 

Tund aega kõnnakut mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõrval kaamelid, kellega soovi korral võib kukrut kergendades sõitu saada. Tädi pakub müügiletist piima, mis maitsmisel osutub millekski keefirilaadseks. Kaks eurot ja klaas keefiri, see sama keefir segatud millegi kusukusi laadsega ning kaks kummalise maitsega küpsist on meie. Kelle pimma joome? Müüjaga ühist keelt leida on raske. Ka araabiakeelne tõlge telefonis ei aita - tõenäoliselt on tegu kirjaoskamatu tädiga. Kaamlile näpuga näidates saame aru, et selle loomaga tegu ei ole. On mingi sarvedega. Jääme kitse juurde - ja eeldame, et tegemist on hapendatud kitsepiimaga. Päris lõpuni ma kaussi süüa ei suuda. Võibolla oleks sorts suhkurt aidanud. Sõber ka ei aita, ainult maitseb hapupiima, tal on siin riigis makaronidieet. 

Neeme tipus on majakas, kuhu pääsemise eest võetakse taas natuke raha ja ka kohvik. Kohvik, kus pole suppi ja ma söön seal menüüd jagamata ühe kanapoja. 

Kokku tuleb sel päeval söögikordi kokku mul viis. Neist viimane on öises Tangieri linnas, kus keset teed paikneb auto katlatäie tigudega - ja kindlasti on vaja see taas 2 EUR maksev gurmeeroog ka ära maitsta. Äri käib kiirelt. Rahvast muudkui tuleb ja suur tünn auto küljes hakkab juba tühjaks saama. Teod on kergelt vürtsikad ja söödavad. Seekord midagi jäerele ei jää - ja muidugi ka seekord söön ma kogu toidu üksi ära. Kõrvale saab juua teokeeduvedelikku. Kardetud öist kõhulahtisust ei tulnud... 

Kuidas osta rongipiletit. Rongijaamas on automaadid. Pika pusimise peale suudame leida koha, kuidas Casablankasse pileteid saame ostma hakata ja jõudsime probleemini, et meie sobivateks kellaaegadeks teise klassi pileteid ei ole. Kui me oleme odavamatest piletitest loobunud ja valmis ka esimest klassi ostma - pole ka neid enam. Kui korraks kusagil need nähtavale tekkivad - ei suuda me kaardiga maksta. Piiname umbes pool tunnikest üsna edutult üsna aeglasetoimelist piletimüügimasinat. Oleme nõutud ja tunneme, et peame plaane muutma. Viimase sammuna astume lõpuks sisse sama firma piletimüügiputkasse inimesega suhtlema. Ootamatult saab inimene isegi inglise keelest aru ja kolme minuti pärast on meil pilet soovitud ajaks ja soovitud klassiks olemas. Tundub, et siiski on kohti maailmas kus masin inimesele alla jääb. Üsna ootamatult on see rongipiletite müük Marokos. 

Alkoholist. Et kas Marokos saab? Saab. Hotellis probleemideta. Mõned spetsiaalsed alkoholipoed tänavatel jäävad ka silma. Ja siis on ka baarid. Me esialgne plaan, kus me vaatame restoranide akendest sisse ja piilume, kas kusagil alkoholi pakutakse - ei toimi. Veiniklaasidest rüüpamist on üksjagu aga tõenäoliselt pole neis vein. Kokteile ka pakutakse - aga need ilma alkoholita. Kummastav vaatepilt on jäätisekokpteilibaar kell kümme pühapoäeva õhtul, mis on täis täiskasvanud habetunud vanamehi. Aga on ka teine maailm. Suletud akende taga suletud urkad. Kohad, mis jätavad mulje nagu teeksid midagi keelatut. Sisekujundus selline nagu oleksid kusagil odavas lõbumajas (et olla lõpuni aus - siis ma pole üheski sellises kunagi olnud.. Aga vaimusilmas ma kujutaks neid just sellisena ette). Leti ääres kivistund kujud, suits näos ja õlleklaas ees. Juttu ei räägita. On selline kummaline konspiratiivne õhkkond. 

Hommik ja linnasr minema. Kalapaadid on jõudnud randa. Mehed kauplevad ja lahkuvad kalad kilekottides. Ei tohi pildistada - saan aru mehe käeviipest. Ei ikka võib, aga mitte inimesi. Mulle avatakse spetsiaalselt kast kus näha mõned kalmaarid. Raha ei küsita. Lähme edasi rongile Casablancasse.