Reisi lõpp

Nagu ikka jääb reisi viimane peatükk pehmelt öeldes hiljaks.. Ikka mõtled, et jäänud veel need paar rida, mida sa kodus tugitoolis lihtsalt kokku paned.. Ja ikka võtab elu oma. Nii et reis jõuab juba meelest minna kui jõuab selle viimase kirjani, kus peaks rääkima sellest, kuidas koju jõuti. Ja seekord jäi reisiblogist siiani välja ka pea kohustuslikuks saanud mõtted reisiraamatu kohta.

Aga eks siis peab kirjutama meenutusi.. Tagantjärgi ..
Et siis kuidas koju jõuti? Lennujaam.. Mitte selline inimtühi ja saksa korra järgi kulgev nagu Tallinna Lennujaam viimasel ajal olema kipub. Vaatamata lennu väljumisajale peale keskööd, on rahvast murdu. Rendiauto ja perega reisi kõige stressirikkam koht on see lõpp, kui pead autost lahkuma. Öösel, pimedas. Lapsed karjumas. Endal pea plahvatamas ja asjad ühtlase kihina ikka veel autos laiali. Ja seda kõike kusagil lennujaama parklas.. Ja tundub, et kuidagi ei jõua. Aga jõuab. Alati jõuab.. Vaja veel vaid siin prügimajanduse kaosest lahti saada suurest hulgast prügist ja ka rendiautost. Kusagile muude prügikuhjade kõrvale need kotid jõudsid ja auto leidis ka omale vanad omanikud tagasi. Ja siis kiirelt lennujaama.. Kus maailma pikim turvakontrolli saba. Närvid on lõhkemas. Üleväsinud laps nutab, kuna tema vanker jooksis mööda linti kusagile tundmatusse auku. Taas tunne, et kuidagi ei jõua.. Aga jõuab ikka. Laps rahuneb ja jääb juba magama kuniks kuri turvatädi ta üles ajab ja veenduda soovib, et ega tal püksis äkki mingit relva või üleliigset kogust vedelikku ei ole.. Aga ikkagi jõuame. Ilusti jõuame. Ja edasi koju.. Ja ikka veel siiamaani väike lind kurdab meile, et ta tahab reisile. Tahab reisi-koju. Ja ilmtingimata lennukiga. Sest siis on soe. Siis on kõik koos ja siis on ka tema väike sõber temaga... Kindlasti läheme.. Varsti jälle.