Päevad muutuvad vaikselt üksteise koopiateks. Hommik, äratus, hommikusöök, autoga järgmisse väljavalitud randa ja siis juba õhtusöök ja "koju tagasi". Viienda päeva õhtuks on tekkinud juba üsna selge rutiin.
Mis rutiini veidi segab on ühe "muu looma" näole tekkinud punnid.. Tuulerõuged? Või siiski veidi liiga punaseks muutunud sääsehammustused? Kas üldse saame lennukile või ootab vähemalt osa reisiseltskonda garantiin. Kas ka meie linnuke saab rõugetest oma osa? Palju vastamata küsimusi, millest ühelegi ka arst vastata ei suutnud ja millele aeg siis vastused peab leidma.
Päev hiljem valutavad kahel suuremal lapselt meie seltskonnast kõrvad. Kõrvapõletik? Aega annab ka siin arutust .. Rõuged on siiski vist siiski loodetavasti vaid veidi tugevama reaktsiooniga sääsepunnid ja kõrvavalu on ka vähemasti siiani kontrolli all.. Veel on lootust, et jõuame õigeaegselt koju.
See aeglus, millest reisi alguses kirjutatud sai saab minu jaoks üha suuremaks probleemiks. Tunnen, et meditatsiooni kogemus enam ei aita.. Päeva lõpuks olen väsinud, aga ilma uneta. Mitmeid kordi tunnen ennast plahvatuse äärel olevat.. No kuidas saavad kõik asjad niipalju aega võtta ja kuidas ma ei saa selle juures kuidagi kasulik olla? Ja kui juba kord tundub, et saab liikuma - jääb kindlasti mingi vidinate pood teele ... ja.. No mida on seal nii palju vaadata ?? Taskus olev raamat aitab pikemaid pause sisustada, aga mitte alati. Kindlasti tagasi meditatsiooni laagrisse. Mul pole veel vajalikku tugevust..
No comments:
Post a Comment