Tenerife 2023

Marokost saabudes ootas mind kodus uksepeal väsinud näoga külmetav taine, kes üsna pahuralt teatas, et tema tahab ka sooja saada. Minu puiklemised ja vingerdamised ei kandnud vilja ja nüüd siis olemegi taas lennukis teel Hispaania Aafrika saarte poole. Hispaaniasse, kaugele ookeani taha. Miks Tenerife - sest Euroopas sooja ei ole. Sest Aasia on kaugel ja sinna jõudmine nõuab lastelt ebanormaalset pingutust ja pereisalt arvestavaid ressursse. Nagu ikka aitavad koha valikul natuke kaasa ka mustrid, mis moodustavad terviku. Meie naabrimees on endale Tenerifele korteri ostnud ja talvitub seal ja lisaks üks pikaagne sõber oli perega ka oma piletid saarele juba ära ostnud. 

Lend üle Londoni, koolivaheajal ja rohkem kui taskukohase hinnaga - kõik sobis. Ja ühele väikesele Harry Potteri fännile ei ole London kui tüütu vahepeatus vaid võimalus kohtuda filmidest tuttava muinasjutumaailmaga. Londoni pool päeva kulus nii kiiresti, et ei saanud arugi kui õhtu juba käes ja varaseks lennukisõiduks aeg oli magama minna. Kings Krossi jaam ei meenutanud küll kahjuks miskit, mi dafilmis näha. Käruni, mis poolenisti kusagil üsna suvalises kohas seinasisse oli pandud - selleni oli järjekord üks tunnike. Aga Harri Potteri asjade pood oli võlumaailm. Sealt edasi teise sarnasesse Hamleys'i poodi, kus sarnane võlumaailm läbi kuue korruse. Tagantjärele võib öelda, et Perrooni 9 3/4 oleks võinud ka vahele jätta. Hamlesi maailm on nii palju suurem ja seda ka siis, kui vaid Võlurite maailmaga soovida tahta tutvuda. 

Puerto de Santiago

Nagu tõestuseks, et liiga pikk lennureis võik väiksematele liiast olla - ei pidanud meie linnu tervis vastu ja tulemuseks üks veidi täisoksendatud lennuk. Ei, siiski tõenäoliselt on see siiski mingi muu kõhuhäda - ka pärast lennukist pääsemist oli meie seltskonna väiksem liige jõuetult voodis ja liikus tualeti vahet. Positiivse poole peale jäi sõit lennujaama bussi esiistmel - otse bussijuhi kõrval. Nüüd jääb meil vaid oodata, kas tegemist millegiga, mis ka meid tabab - või jääb selle tervisehäire sisu teadmatuks. Hommikuks tuli päike taas välja, toit jäi sisse ja saame ehk rõõmsamalt oma reisi jätkata. 

Ma olen oma naabriga seitse aastat kõrvuti elanud ja nüüd lõpuks saime terassil kokku, et puhuda veidi naabrijuttu, võtta mõned klaasid veini ja jälgida päikeseloojangut. Aga terass ise asub tuhandeid kilumeetreid meie kodust eemal. Naabrimehel on siin Tenerifel teine kodu ja teine terass. Tõdemus, et peaks kodus ka korra ikka üksteist ka Eestis sauna kutsuma, jäi õhku. Vaatame, kas need veinised lubadused ta tegalikus elus reliseeruvad. 

Peatükki pealkrjaks sai pandud küll Poerto de Santiago - aga pean tunnistama, mina ei tea kus me oleme. Armas mereäärne linnake, millel tundub igal nurgal oma nimi olevat. Sadam on siin olemas. Samuti mereveega avatud basseinid. Vesi meres on külmem kui soojendusega basseinis, aga märgi maha saamiseks käisin korra ookeanivees ära. Vesi nigu Eesti suvi - ei midagi külmemat, ega ka soojemat.  

Eilne maailm

Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimseks reisiraamatuks on mul Stefan Zeigi "Eilne maailm". Ma ostsin selle raamatu Raamatukoist oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli se motivaator, mis sundis just seda raamatud korvi panema. Aga nüüd ta mul käes on ja andmas lähivaadet 20-sajandi alguse Euroopale ühe juudist vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zeigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänasele päevale. Ühiskond, kes usub progressi, kes peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks. Kuis kõik on korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zeigi nägemuses Euroopa elu enne kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ja sealt edasi siis ka juba natsionaalsotsialismi, stalinismi, fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas taas samamoodi on aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus - nii nagu kõik suurs sõjad on alanud millegi väiksemaga? 

Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naaivsuse üle... 

Zeigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastat tagasi loetud Hitleri "Main Kampf"-i. Mõlema teose algus kirjeldab 19 sajandi lõpu/20 alguse viini ja Hasabbugide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda keskklassi väikekodanlase seisukohalt, Zeig trikka juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb ming Hitleri raamatut üles otsima ja uuesti vaatama. Tundub olevat hea materjal - mitte ainult et mõista paremini 20 sajandi tragöödiaid, vaid et aidata ennustada kuhu meie tänased uued Hitlerid meid tüürida üritavad. 

Mägedesse

Meie reisiseltskonna vanemal poolel tekkis tuline vaidlus, et kas Kanaaridel kus kell on kahe tunni võrra Eesti omaga nihkes, on võimalik elada Eesti ajas. Et pärast naasmine ja hommikune 6:30 lend valutum tunduks. Sain kõva kriitika osaliseks oma ettepanekutega. Nüüd on meil nii, et mina elan Eesti ajas ja kõik teised lähevad magama Eesti aja järgi ja tõusevad kohalikus ajas. Ehk ootamatult on mul tekkinud kaks tundi hommikust aega iseendadga. Täna otsustasin selle kasutada üheks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks. Veel pimedas - enne kohalikku kella seitset - hiilisin vaikselt (selles, et vaikselt - sellega kõik elanikud muidugi ei nõustunud) uksest välja ja asusin teele. esialgne eesmärk oli piirduda kahe tunniga. Linnale suht lähedalt hakkab tähistatud matkarada. 

Mäest üles pole tempo muidugi see. plaanitud kahest tunnist sai neli. Ja see ei olnud peatustega .. Vaid puhtalt otse kõndimine. Üks osa teest on matkajatele suletud. Sellest sain ma aru, kui ma selel raja juba läbinud olin. Tee viis mäe tipu ja hiljem ringiga tagasi. Näha sai vaateid banaaniistandusi. Näha kuidas banaane korjatakse ja korjajatelt paar kollast banaani. Minu esialgne hinnang banaanidele, et pole veel valmis - ei pädenud. Banaanid korrjatakse rohelistena ja need, mis on kogemata jõudnud kollaseks minna - need visatakse lihtsalt minema. 

Mommikul kel seitse olin ma ainus matkaja. Paar tundi hiljem hakkasin kohtama teisi matkajaid. Rahvusvaheline seltskond - Paar leedukat, paar sakslast, üks inglise vanamees, kellele ma soovitasin mitte liiga kaugele minna - ei näinud ta enam selles konditsioonis, et selle mäe otsa ronida. Tore hommikune matk. 

Elu Tenerifel

Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune homikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat inimesed. Loomaaed/minigolf/rand jne. 

Reis on võrreldes viimaste lastega reisidega võrreldes muutunud sel määral, et ootamist on hulka vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas - aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi võrreldes üksi või sõbraga reisimisele kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik - ikka vestled teemadel, et kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolemist. 

Ja siis kui sa siis võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri, kes kuulab ja kes ei ole valmis lahkuma; või ütlema sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt; või lihtsalt sulgema kõrvad; või lihtsalt alustama sinu poole lause pealt mingit muud teemat; Kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha nemad viisakusest selliseid asju ei tee - siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuid laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni.. Aga mingi aeg tuleb lahkumise moment ja tuleb taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse. 

"Things to do" Tenerifel

Nagu ikka oleme sõitmas ringi saarel ja kogemas kõike, mida sel Saaremaast veidi väiksemal saarel meile pakkuda. Tripadvisori nimekiri mulle abiks - teised kasutamas rohkem oma südant. Paar pilti ja paar lauset:

Loomaaiad Loro Park ja ahvide park 

Hakkan ennast juba kordama, aga Tallinna Loomaaeda ei taha enam minna. Nii erinevad on maailma kõigis paigus loomapargid selle betoonpuuridest koonduslaagriga Tallinnas. Loro pargis on võimalik veeta terve päev nii, et kordagi igav hakkaks - vaadata delfiinide, orcade, papakoide showsid. kõndida kakduude keskel. Ahvide pargis ootavad sin pähe istuvad ahvid ja väga suures koguses merisigasid, kelle keskel sa saad mõnusalt oma paar tunnikest veeta. Lastega on mõlemad kohad lausa kohustuslikud. 

El Teide

Kõrge mägi. Mitmele elu seniseks kõrgeimaks punktiks. Päris vulkaani kraatri servale seekord ei lähe. Selle väiksese jalutuskäigu oleks pidanud paar kuud varem broneerima. Vaatame paarsada meetrit all pool lummavaid vaateid. Seekord tõi meid siia ja tagasi õhutramm. Ei julge veel kuue aastasega seitsmetunniseid mägimatku ette võtta. 

Rannad; Lainetega ja ilma. Musta liivaga ja valge liivaga. Põhjapool ka suurte lainetega ja kivide vahel. Vesi nagu Eestis soojal suvepäeval. 

Nasca Valley

Siin olid meil hoiatused, ees, et raskusi parkimisega. Ja orust läbisõit jäigui läbisõiduks koos kusagil maanteääres veerandtunnise looduse vaatlemisega. Autotee sinna oli kitsas. Juhile väljakutseid pakkuv ja ka reisijatel hakkas kohati tekkima soov enesest millegi välja heitmise suunas. Ehk siis looduse ilu just üleliia ei saanud - südame läikimisest üle saamine võttis viimastel mitmeeid päevi. Kui siia tulla, siis hommikul vara. Turistid ei ole siin üldiselt varase ärakmisega. Ja seitse tundi pidi võtma matk orust mereni ja tagasi. Võibolla kunagi.. hiljem, tulevikus...

Maroko 2022

Jälle teel. Sihtkohaks sügisene Maroko ja seekord kahekesi. Meeste reis, mis algas meestepäeval. Naised ja lapsed jäi koju oma aega ootama (ja nagu selgus lund rookima ja päästma majasid saabuva külma rünnakute eest). Maroko siis seepärast, et siia reis lihtne ja odav ja varem pole käinud. Reis sai välja kuulutatud septembris, oma sünnipäeval. Ideest võttis kinni vaid üks peol osalenu - ja siin me nüüd kahekesti oleme. 

Siia saamine oli lihtne. Väikesed takistused, mõlema lennu hilinemine mõned minutid, meid väga ei mirjendanud. Saime kohale. Kodust ja tööst oli väsimus ses ja kokku üle viietunnine lennuaeg sai peamiselt ennast välja magatud. Nüüd puhanum tunne. 

Suurimad hirmud Marokoga seoses olid meil tekkinud Internetis kõiksugu kommentaare lugedes. Agresiivne müük. Võimalus igalpool petta saada.. See kõik muutis meid väga ettevaatlikuks ja lennujaamas taksot valides ei olnud meil küsimus, et kas me petta saame - vaid kui palju me petta saame. Adekvaatset infot Tangieri lennujaama taksohindade kohta internetist leida oli raske. Meil oli teadmine, et 25 eur eest me saame omale takso vastu kutsuda... Selle panime siis taksohinna kauplemise maksimumiks. Vahetult enne taksopeatust oli suur silt, mis ilmselt lubas laennujaamast linna 100 kohaliku raha eest (umbaes 10 EUR). Miinimum ja maksimum olid paigas. Pakkumine tuli 150, mis tundus piisavalt aus ja oodatud kauplemine jäi sootuks ära. Terve tee linna mõtlesime ja ootasime, et kust tuleb see konks, kust meid tillist tõmmatakse. Et kas see 150 oli ühe inimese hind.. Või leitakse mingi muu põhjendus meilt raha juurde saada. Ei, kõik oli ikkagi täiesti puhas ja kokkulepe töötas. Muidugi võib hinnata, et see 50 raha, mis oli erinevus sildil olnuga oli pettus. Samas, Bolt küsis minult kodust lennujaama sõidutamise eest 16 EUR. Ei mingit võimalust kauplemiseks. Lihtsalt tõdemus, et hind täna selline. Kuidagi keerulisem on kurjaks saada suurfirma peale ja teda petmises süüdistada, kui et näha röövlit vaeses Tangieri taksojuhis. Ehk võib ikkagi öelda, et meie hirm, et taksojuhid meil naha üle kõrvade tõmbavad ei realiseerunud. Ja sama kehtis kõigi taksosõitude suhtes Tangieris. 

Teine Marokoga seotud suur hirm - pealetükkivad müügimehed - oli vähemalt Tangieris, ülepaisutatud. Keegi kusagil korra proovis sind kusagile kutsuda või midagi müüa.. Aga see kõik oli kümneid kordi vähem tüütavam kui näiteks Egiptuse poemüüjad. Ehk kokkuvõttes üsna rahulik ja mugav linn.

Tangier

Kassid. Lugesin enne reisi, et kasse on igal pool. Mulle allergikule ei ole see muidugi hea uudis. Ja kasse tõepoolest siin on ja on ka koeri. Esimeses söögikohas on üks kass, kes on harjunud ennast külastajate süles sisse seadma. Või siis seljas. Või kui nad ümber istuvad - siis nende tooli peal. Kuna me oleme jäänud ainsateks külalisteks, ei suuda ta ennast meist eemal hoida. Aga vähemalt hotellitubades kasse pole ja siiani ilma allegriata hakkama saanud. 

Tangier näeb välja nagu üsna tavaline Euroopa linn. Mingit Aafrikat, arenguriiki, Marokot, on tunda kesklinna kitsastel tänavatel ja neid tänavaid ääristavates poodides. Jah, kohtab ka vaesust. Mõned tänaval magavad inimesed, mõned kerjused kes väidavad, et nad on Süüriast ja soovivad veidi almust. Vaesust on - aga see on pigem kerge lisand kou põhivärv. Üldmulje on Euroopalik, hinnatase pigem Eestile sarnane. Ka kõik naised pole rätikutes ja silmapiludega tegeleasi leidub üksikuid - need tõenäoliselt turistid. 

Medinale - Tangieri vanaegsele kesklinnale - lisaks otsime teed Atlandi ookeni randadesse. Heraklese koopasse ja punkti kus Vahemeri ja Ookean üheks saavad - "Cap Spartel"-i. Taksoga sinna 200 kohalikku raha (ca 20 EUR). Seekord proovisime ka kaubelda veidi - aga ebaõnnestunult. Tagasi saime ka ilma kauplemiseta 150-ga. Teistele tuleviku reisijatele: kohapeal selgus, et umbes 14 EUR nägu saab osta 48 tunnise pileti, kus võid istuda kord tunnis käiva bussi peale ja sõita ringi kohalike vaatamsiväärtuste vahel. Peale taksosõidu raha kulutamist tundus see meile juba liiast ja 4 km jalutuskäigu Heraklese koopa ja Cape Spartel-i vahel läbisime jala. PS. Heraklese koobas oli koobas, mida sai nähe 6 EUR-i eest ja ta oli lihtsalt üks koobas. Ei midagi rohlemat ega samas ka vähemat. 

Tund aega kõnnakut mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõrval kaamelid, kellega soovi korral võib kukrut kergendades sõitu saada. Tädi pakub müügiletist piima, mis maitsmisel osutub millekski keefirilaadseks. Kaks eurot ja klaas keefiri, see sama keefir segatud millegi kusukusi laadsega ning kaks kummalise maitsega küpsist on meie. Kelle pimma joome? Müüjaga ühist keelt leida on raske. Ka araabiakeelne tõlge telefonis ei aita - tõenäoliselt on tegu kirjaoskamatu tädiga. Kaamlile näpuga näidates saame aru, et selle loomaga tegu ei ole. On mingi sarvedega. Jääme kitse juurde - ja eeldame, et tegemist on hapendatud kitsepiimaga. Päris lõpuni ma kaussi süüa ei suuda. Võibolla oleks sorts suhkurt aidanud. Sõber ka ei aita, ainult maitseb hapupiima, tal on siin riigis makaronidieet. 

Neeme tipus on majakas, kuhu pääsemise eest võetakse taas natuke raha ja ka kohvik. Kohvik, kus pole suppi ja ma söön seal menüüd jagamata ühe kanapoja. 

Kokku tuleb sel päeval söögikordi kokku mul viis. Neist viimane on öises Tangieri linnas, kus keset teed paikneb auto katlatäie tigudega - ja kindlasti on vaja see taas 2 EUR maksev gurmeeroog ka ära maitsta. Äri käib kiirelt. Rahvast muudkui tuleb ja suur tünn auto küljes hakkab juba tühjaks saama. Teod on kergelt vürtsikad ja söödavad. Seekord midagi jäerele ei jää - ja muidugi ka seekord söön ma kogu toidu üksi ära. Kõrvale saab juua teokeeduvedelikku. Kardetud öist kõhulahtisust ei tulnud... 

Kuidas osta rongipiletit. Rongijaamas on automaadid. Pika pusimise peale suudame leida koha, kuidas Casablankasse pileteid saame ostma hakata ja jõudsime probleemini, et meie sobivateks kellaaegadeks teise klassi pileteid ei ole. Kui me oleme odavamatest piletitest loobunud ja valmis ka esimest klassi ostma - pole ka neid enam. Kui korraks kusagil need nähtavale tekkivad - ei suuda me kaardiga maksta. Piiname umbes pool tunnikest üsna edutult üsna aeglasetoimelist piletimüügimasinat. Oleme nõutud ja tunneme, et peame plaane muutma. Viimase sammuna astume lõpuks sisse sama firma piletimüügiputkasse inimesega suhtlema. Ootamatult saab inimene isegi inglise keelest aru ja kolme minuti pärast on meil pilet soovitud ajaks ja soovitud klassiks olemas. Tundub, et siiski on kohti maailmas kus masin inimesele alla jääb. Üsna ootamatult on see rongipiletite müük Marokos. 

Alkoholist. Et kas Marokos saab? Saab. Hotellis probleemideta. Mõned spetsiaalsed alkoholipoed tänavatel jäävad ka silma. Ja siis on ka baarid. Me esialgne plaan, kus me vaatame restoranide akendest sisse ja piilume, kas kusagil alkoholi pakutakse - ei toimi. Veiniklaasidest rüüpamist on üksjagu aga tõenäoliselt pole neis vein. Kokteile ka pakutakse - aga need ilma alkoholita. Kummastav vaatepilt on jäätisekokpteilibaar kell kümme pühapoäeva õhtul, mis on täis täiskasvanud habetunud vanamehi. Aga on ka teine maailm. Suletud akende taga suletud urkad. Kohad, mis jätavad mulje nagu teeksid midagi keelatut. Sisekujundus selline nagu oleksid kusagil odavas lõbumajas (et olla lõpuni aus - siis ma pole üheski sellises kunagi olnud.. Aga vaimusilmas ma kujutaks neid just sellisena ette). Leti ääres kivistund kujud, suits näos ja õlleklaas ees. Juttu ei räägita. On selline kummaline konspiratiivne õhkkond. 

Hommik ja linnasr minema. Kalapaadid on jõudnud randa. Mehed kauplevad ja lahkuvad kalad kilekottides. Ei tohi pildistada - saan aru mehe käeviipest. Ei ikka võib, aga mitte inimesi. Mulle avatakse spetsiaalselt kast kus näha mõned kalmaarid. Raha ei küsita. Lähme edasi rongile Casablancasse. 

Casablanca

Lihtne kahetunnine rongisõit osutub keerulisemaks, kui esalgu arvatud. Noormees mu kõrval on näost kergelt roheline ja käib tualetivahet. Rongi kiirus on üle 380 kmh. Merehaigus? Või oleme kusagilt midagi karmimat Aafrika sutffi üles korjanud - eks aeg annab arutust. Kogu see kahtlane toit, mis läks minu kõhtu - tekitas probleeme hoopis reisikaaslases. 

Casablancasse kohale jõudes on suuremad probleemid möödas. Olukord on stabiliseerunud. Et saada tuge kõrgematelt jõududelt jätkame kiirelt Aafrika suuruselt teise mošee suunas mere kaldale. Teel sinna on võimalik jälgida merel betoonlainemurdjate peal kalastavaid kalureid, kes küll meile nähtavalt ühtki kala kätte ei saanud. 

Mošees toimuv jääb meile üsna segaseks. Kohale jõudes on kõikjal vaikus ja iga sissepääsu ees metallpiire ja selle taga valvurid. Vaatame nõutult ringi ja istume maha teadmisega, et kaugelt on maja nähtud, aga lähemat abi ei hinge- ega kõhuprobleemidele me siit ei saa. Hakkasime juba järgmist käiku ja sihtpunkti otsima. Kui äkki avanesid väravad - ja me saime siseneda mošee esisele platsile. Vahepeal olime saanud teadmise, et majja endasse saab vaid koos giidiga. Siiski suutsime ühest lahtisest uksest sisse imbuda ja igaks juhuks hoidsime end ühe giidiga grupi lähedusse. Siiani me ei tea kas kogu me tegevus oli legaalne või mitte - aga mošee alused pesuvannid nägime me ära. Natuke saime ka suure saali ukselt sisse kiigata - aga valvuri käeviibe oli selge - kaugemale me uskmatutena polnud oodatud. 

Casablanca linn ise oli ikka rohkem Aafrika, kui Tangier. Võib olla ka see, et me elame siin kesklinna piiril, kus sellist räpast ja vaest sagimist rohkem. Kaugemal on ka viisakamaid linnaosi ja vähem räpaseid kvartaleid, aga meil on juba pilt ja arvamus linnast olemas. Vaatame kas meid jätkub siia veel teisest ööks - või suundume edasi soojema päikese poole. 

Et olla oma paarimehena solidaarne otsustasin ka mina oma seedimise tuksi keerata. Kuna juba oli selge, et teod ja kohalikud hapendatud söögid mind najalt rivist välja ei löö - pöördusin traditsiooniliste ja surmkindlate variantide poole. Õhtuse jalgpalli kõrvale võetud krõpsud ja pähklid tegid oma töö hästi ja garanteerisid rahutu une ja sooja toa.  

Marrakesh

Casablancas me enam midagi suuremat teha ei osanud - Tripadvisoris olid järgmisteks võimalikeks sihtpunktideks tramm ja ostukeskus - jätsime vahele. Meelitas meid rohkem Marrakeshis lubatud 27 kraadi ning saigi siis taas liigutud rongijaama ja teele. Seekord ei olnud enam tegemist uuema-aja kiirrongiga. Vaid sellise vanamoelise rongiga, kus inimesed oli kupeedesse ära paigutatud ja kiirus ka üksjagu madalam. Kuigi jah, mitte nii madal, kui  rongidel Eestis. Üle saja sai see päevinäinud rong probleemideta kätte. Ja nii me sõitsime - mõlemal pool teed kivikõrb ja mõned üksikud rohelised laigud. Meile arusaamatult oli ka see kivipõld enamasti läbi küntud. Või vähemasti oli miski sinna  triibud peale tõmmanud. See, kas ka päriselt sealt kividevahel kunagi ka midagi kasvas - see jäi meile mõistatuseks. Rongile kohaselt oli vähenenud ka rongipileti hind. 2h40min oli sõidupikkus Casablankast Marrakeshi ja hinda oli sellel sõidul vist umbes 13-14 Eurot. 

Marrakesh võttis meid vastu laiade tänavate ja rahulikuma moega. Casablanca Medina kitsus ja räpasus oli vähemalt esmapilgul kadunud. Hiljem Marrakeshi lõputuid tänavaid kammides leidsime ma ka kohalikele suunatud turud ja kohalike alamkihi elamise üles ja saime aru, et tõenäoliselt on kõigis nähtud Maroko linnades olemas kõik erinevad küljed. Linnad erinesid meie jaoks peamiselt selles, kus meie enamuse oma ajast veetsime. Tangieris rikkamas mereääres; Casablancas eelkõige kohalikele mõeldud Medina turul ja sellega piirnevatel tänavatel; Siin Marrakeshis on ka turg - aga selle esimene ots on viisakam ja selgelt suunatud turistile, mis tekitas linnast ka puhtama mulje. Laiemad tänavad turistipiirkondades jätavad linnast üsna viisaka ja puhta esmamulje. Hiljem kohalikkudele suunatud lettideni jõudes nägime ka tegeliku elu poolt, mis niiväga Casablancast enam ei erinenud - aga meie mällu jääb ikkagi linn ilusama ja puhtamana koos lisadega, mis ainult lisavad mitmekülgsust. Uutes luksusliku elamise ja viietärni hotellidega linnaosas ei tekkinud enam mingit Aarika tunnet. Ka keskmise Euroopa linna jaoks oli see kõik liiga lihvitud. 

Reisikaaslase tõbi on võtnud teistsuguse vormi. Enam ei ole kõhuprobleeme, aga on jäänud külmetusele viitavad mured. Igaks juhuks tõmbame oma plaanidest maha pikad reisid kõrbega tutvumiseks. Vaatame kohalikke parke, ja kooservame tänavatel. Maroko üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Tripadvisori hinnangul on park "Jardin Majorelle". Tegemist on üsna rahvarohke väikese parigiga kusagil kesklinnas kus paar tiiki ja mõned puud. Lisaks Yves Saint Laurenti memoriaal, või siis üks sammas. 11 EUR-i sellise sisutühja elamuse eest on selgelt palju. Pealegi me kohtasime oma rännakutel vähemalt kolme parki, mis jätsid ilusama ja terviklikuma ja ka vähem ülerahvastatud mulje. Jardin Majorelle peamiseks heaks küljeks oli see, et selle sai 10 minutiga tervenisti läbi kõnnitud ja sai minna otsima paremaid kohti. 

Öine turg on hoopis elavam. Kohalik Eino Baskin teeb nalja ring rahvast ringis ümber kuulamas. Kõikjal mängivad pillid. Keegi tahab sult sente kuulamise eest.. Värske mahla müüjad on muutunud agresiivsemaks. Tohutu järjekord kaarikutest, kes on sind igahetk valmis sõitma viima. Katusesöögikohad, kus saad toitu ja teed. 

Ja kusagilt on kokku tulnud siiani üsna hõredalt asutatud turule päris palju rahvast ja turiste. Elu käib, äri käib...  Medina turul sai siis ka seekordne juuksuriskäik tehtud ja samal ajal habegi sirgemaks aetud. Seda küll juba päeval. Väikest kasvu noormees rõõmsalt tegutses ja ajas hinda ikka kõrgemale - aga saime seekord sõbralikult kokkuleppele. 

Kas lastega tasub Marrakeshi tulla? Merd ei ole - see on puudus. Me oleme näinud siin üllatavalt vähe lapsi. Isegi kohalike omad kusagile ära peidetud, kuigi statistika räägib kiirest rahvastiku juurekasvust. Ka turul on lastekaubad üsna nõrgalt esindatud. Mõnes üksikus söögikohas hakkavad silma laste menüüd. Aga miks mitte.. Siis küll peaks võtma võimalikult kobeda hotelli - nagu me viimasel õhtul. Siin on tundub, et on ka vesi soojendatud. Ja 27 kraadiga baseini ääres tegutseda - võiks ju talvel päris mugav olla... 

Maarakesh paistab kaardil olevat linnake jõe ääres. Läksime ka siis meie huvi pärast seda jõge vaatama: 

Marokost

Koerad siin Marokos on sarnased kõigi koertega lõunamaades. Mitte hirmutavad, allasurutud, kes peaaegu kunagi ei haugu. Neist möödudes ei teki pinget, hirmu. Sa ei märkagi neid õieti. Aga nad on olemas.

Maroco toit - sellisena nagu meie seda nägime - on üksluine. Menüü Maroko toitude sektsioonist võisid valida lihtsalt liha või siis liha kuskusiga, mis mõlemad serveeriti savinõus ja kuskusiga toidule oli püramiidina peale laotud keedetud juurviljad. Viisakamates kohtades oli selle toidu hind nii umbes 10 euro ligi või siis paar eurot lisaks. Pizza võisid saada mõne euro odavamalt ja korraliku eskalopi paar eurot kallimana. Üsna ühesugused olid hinnatasemed nii eri linnades kui ka linnajagudes. Kohalikele mõeldud ja Medina toidukohtades hinnad ilmselt puuduvate hügieenitingimuste võrra odavamad. Ei kutsunud seekord neid medina toite proovima.

Marokolased kardavad külma. Ilmselt kardavad külma kõik Aafriklased. "Kas külm ei ole?" küsib mööduv kohalik, kui olen just ennast T-särgi väele võtnud hommikul. Meie päevitamist basseini äärel jälgivad mitmed pikkades riietes kohalikud - ja väljas on 27 kraadi. Lennujaamas meie ees seisab must mees seljas korralik talvemantel. Ja on südapäev - õues on Eestlase jaoks juba kergelt liiga soe ja toas pole ka kindlasti just mitte palju külmem...

Liikus on siin ähvardav. Kui teised saavad suhteliselt viisakalt liigeldud - siis taksojuhid sõidavad üsna mõrvarlikult. Ülekäigurajal sind keegi niisama üle ei lase, aga kiirelt omandame selle julguse, et tuleb lihtsalt minema hakata - sinu kavatsust mõistetakse ja keegi otsa ei sõida. Ringteel toimuv on tervikuna  suur arusaamatus. Tihtipeale on seal ka reguleerija, kes küll enamasti midagi ei tee vaid seisab kohas, kus ma talle päeva lõpuni elulootust ei ennustaks. Aga kuidagiviisi saadakse üksteisest aru ja autod seiskuvad mingiks ajaks ja lastakse teised läbi. Mõnikord on voo juhtijaks valgusfoor, aga mõnikord tundub, et mingi nähtamatu džinn korraldab vägesid.

Ja siis need mootoratturid, jalgratturid ja eeslid turgudel. Kitsastel tänavatel inimeste vahel nad liiklevad kiirust üleliia maha võtmata. Ka üksikud väiksed lapsed tiirutavad jalgratastel hulljulgelt justkui harjutades tulevikuks, kui nad saavad omale istumise alla mootoratta.   

Ja kui on mootorattad, siis on ka bensiinijaamad. Küll mitte päris sellised, millega me harjunud. Pigem veidike mobiilsemad: 

Marokkos juuakse teed. Tavaliselt tuuakse see tulimagusana. Turistidega rohkem kokku putunud kohtades küsitakse, kas suhkruga või ilma. Kui ilma tellida võib siis "väikese" suhkrutüki teekannu kõrvale saada,

Tagasi koju

 Milano. Tuleb tõdeda, et ümbruskond on pigem kuidagi ebasõbralikum. Tegelased, kes sulle kaupa päeh üritavad tänaval määrida on tumedamad kui Marokos. Kaup tänavatel on samamoodi kõigile vaatamiseks laotatud nagu Marokos. Võib olla hügieen on siinmail vähe parem. Tänavad endiselt üsna räpased. Mitte sinnapooolegi, kui Marrakeshi eliitrajoonides. 

Lennukis on viimaks aega ka rohkem süveneda kaasavõetud raamatusse. Jah, tõepoolest, sellel reisil sai rohkem pühendatud jutuajamistele ja raamatute lugemiseks peaaegu ei jätkunudki aega. Christine Mangan-i "Tangerlanna" on siis seekordne temaatiline reisiraamat. Raamat, mis vaatas mulle silma "Rahva Raamatu" allahinnatud raamatute letist mõned päevad enne Tangieri lendu. Otse loomulikult oli temaatilise raamatu valik tehtud. Keskmiselt põnev põnevik, alguses kuidagi tahumatult, aga hiljem ikkagi kaasakiskuvalt kirja pandud. Raamatu võlust ilma Tangieri külastamata oleks ilmselt vähem kui pool alles jäänud. Hoides raamatut lugedes ees pilte Tangieri Medina tänavatest, kujutades seda linna veel sellisena, kus klaasi džinni joomiseks ei pidanud ennast urkasse peitma .. See tõepoolest andis palju loole juurde ja tekitas juba ka veidi nostalgilise tunde. 

Raamatu, ja nüüd siis ka blogi, lõpetasin mõned nädalat pärast reisi. Järgmiste seiklusteni... 

Kataloonia 2022

Maailm on jälle kõik teistpidi. Viimatisest töötust maailmarändurist on tänaseks saanud taas viks ja viisakas kõrgepalgaline itimees. Üksinda kondamise asemel on seekord taas sihiks basseinid, hotellid, lõubustuspargid - ja muidugi koos kogu perega. Tegelikult oli plaanis reisi algus veel suurema seltskonnaga, aga majandusolukord ja eelkõige tuulerõuged tegid oma töö ja reisi alustame vaid oma tavapärase neljaliikmelise seltskonnaga. Sihiks siis Kataloonia rannad, võibolla natuke ka mäed.

Reis kuni Barcelona lennujaamani kulges peaaegu ilusasti. Tallinna lennuk hilines tunnikese - aga kuna järgmise lennu puhver oli piisav - polnud sellest muret. Swiss Airi lennukid tunduvad Ryanairiga võrreldes luksuslikumad. Mugavamad istmed, vesi, shokolaad, kõige pisemale ka mänguasju. Aga ikka jääb küsimus, et kui palju inimesed on valmis enda inimesena tundmise eest rohkem maksma? Tavaliselt mitte eriti. Eks isegi saab otsitud alati pigeb odavamat kui mugavamat liikumisviisi. 

Tõelised mured hakkasid aga pihta Barcelona lennujaamas ja autorendiga. Mustad pilved hakkasid kogunema alates vautcheri saamisest, mis süüdimatult teavitas, et auto on tellitud 22:45 ja autorendi kontor suletakse 21:00. Kontaktivõtmine rentijatega e-maili ja telefoni teel ebaõnnestusid. Kahtlus, kas me ikka leiame oma auto, oli õhus. Ja nii läkski.. Kontori uksel oli vaid väga keeruline orienteerumismängu juhend kuidas leida parkimisplatsilt autorendifirma kontor. 

Seda järgides jõudsime .. Ei kusagile. Ühel momendil sai mööda parkisimaja juhendi järgi uste ostsimisest villand ja kasutades oma mõistust, mitte juhendit - leidsin otsitu. Muidugi suletuna. Ja siis me olimegi nõutult keskööl lennujaamas võimalusi kaalumas: kas osta esimeseseks ööks kusagil lähedal hotell või leida võimalus sõita Salou'sse, kus hotell juba ootamas. Autorendifirmad üheks päevaks pakkusid oma teenuseid 200 EUR eest. Kusagilt ilmus mingi must taksojuht, kes lubas 180 eest Salousse viia. Mõtlemispausi ajal langes hind 160-ni. Viimaks sai ikka üle vaadatud ka ametlikud takso hinnad - ja kusagil öösel kahe paiku (Eesti aja järgi kolm) olimegi oma hotelli ukse taga 170 EUR vaesemana. 

Hommikul võttis viimaks autorendifirma kõne vastu. Autot ei pakutud. Kästi pöörduda vahendusfirma poole. Kokkuvõtteks sai pöördutud igale poole - Kirjalikult autorendifirmasse, vahendajasse, Wizz airi ja LHV kindlustusse. Ainus kes kiiresti vastas oli LHV kindlustus. Väike lootus veel on, et kogu summat + taksoarvet ei pea kuludesse kirjutama.

Ehk siis reis algas närviliselt. Ka järgmisel hommikul jõudsid meieni probleemid kodusest maailmast, mis tekitasid nõutust ja muresid juurde. Aga nagu ikka - kõik kuidagi laheneb. Ja halvimal juhul on kaotatud vaid väike hunnik raha, mille kaotusvalu aastad nurgad maha lihvivad ja jääb alles seikluse maik. 

Llevante rand rand Salou

Esimene asi mis silma hakkab on suurel hulgal erivanuselisi paljaid rindasid. Vaba maailm on jõudnud siia sügavamalt kui Eestisse. Arusaadavadel põhjustel ma oma reispäeviku seda lõiku fotograafiaga ei ehi. Samas tekkib mõte, et sellisel hulgal nii ilusaid noori kui ka veidi närtsinumaid ja ajahambast puretud rindade nägemine võiks ühelt noorelt mehelt võtta kogu selle salapära ja meelteliigutuse, mida üks alasti naise keha võib pakkuda. Mulle, vanale pässile, need vaated niigunii enam olulist ajuergastust ei tekita. Paljad rinnad - see on kindlasti feministlik ja aitab lahti pakkida olulise osa naise kehast kui seksuaalsest objektist. Aga ma pole kindel, kas aseksuaalne naise keha viib meid tegelikult paremasse maailma? Kas avalikustamine sellisel kombel, mis avab kõigile magusaid saladusi, aitab meid? Ilmselt on ikkagi ka minu verre jäänud alles mõned konsevartiivsed verelibled, mis hakkavad töötama, kui seda ilu siin ümberringi vaadelda. 

Salou linn ise on kuidagi tuim. See pidevalt lõõmav päike kõrvetab ja pidurdab ajurakkude intensiivset tööd. Kogu linn jätab veidi mulje nagu zombiparadiisist. Seda muljet võimendab liikumine keskpäeval väiksemates inimtühjades linnades. Ka endal jääb siin mõtlemine üha aeglasemaks ja istudki tuhmi näoga basseini kaldal ja tunned oma veres zombiviiruse uinutavat voogu. 

Jaaniöö

Jaaniööl ei tehta siin mitte tuld vaid pauku. Terve linn on selline nagu meil uusaasta öösel. Tekkib mulje nagu oleks zombilinna jõudnud sõjavägi zombisi likvideerima. Igal hetkel kostub inimeste keskel plahvatusi ja kanget suitsuvingu. Kõikjal tiirlemas sireenidega kiirabiautod ja on pidev oht millegiga pihta saada. Ohutum on hotelli kaitsvate seinade vahel. Niisiis jäi kõik muu kataloonia "huanipäeva" kommetest tabamata. 

Hotellis ootab meid spetsiaalselt kanaarisaartelt kohale sõitnud komödjant, kelle naljad on eee.. nii labased, et mu kaasa on nõus lõpuks nõustuma, et minagi võiks oma labaste ja lamedate naljadega koomikuks hakata - et sellest tegelasest siin käiks ma üle. Väga piinlik oli. ja väike hirm, selle ees, et kutsutaks ka lavale selles paskvillis osalema. Õnneks vähemalt sellest piinast pääsesime. 

PortAdventura

Lõbustuspark peaks olema lõbus. Umbes nii nagu eelmisel suvel Legolandis. Aga siin on särav päike kogu lõbususe ära sulatanud. Veidi karuselle ja kõigi ootus on, et saaks siit päikse käest kuhugile jahedusse ära. Lõunamaa keskpäev pole põhjamaa hingele. Alles eile oldi mossis, et päike ei paistagi. 

Ja see kõik paneb mõtlema, milleks need lõunamaa reisid, kui need kellelegi midagi ei paku. Teismeline elab oma depressiivses eitamise maailmas; perekonnapead vaevavad kodust lõunasse jõudvad mured; Päike tuimestab; ja kõige väiksem ei oska ka endale kogu selles masenduses kohta leida. Küsimust, et "mida järgmiseks?", olen ma küsinud korduvalt ja vastuseks saanud peamiselt täieliku apaatia. Kogu Salou linn näeb välja samasugune. Apaatne, ambitsioonitu. Teadmata kuhu liikuma peaks. Päike tundub, on selle linna ajud kuivatanud ja samamoodi mõjutab ta ka oma külastajaid. Üks külm jäätis alla - loodame, et tuleb energiat veidi.

Inimene harjub kõigega. Ja Legolandi mälestust silmas pidades kahepäevase pileti teine pool leiab siiski kasutust. Kuigi jah, tuleb lapsed seekord poolvägisi ja taksoga linnast kohale viia. Ferrari lõbustuspark tundub kasutajasõbralikum. Saab seista pikas järjekorras majas sees - vähemalt on jahutus. Rahvast on üksjagu vähem. Ja tuju tuleb ka tagasi. Kedagi, kes oleks nõus suurtele ameerikamägedele minna või siis Ferrariga poolde taevasse sõitma, meil seltskonnas ei leidu. Piirdume väiksematele lastele lubatud atraktsioonidega. On lõbusam ja võib peaaegu isegi öelda, et sel päeval jäime rahule. 

Lloret del mar

Nädal möödas. Meid oleme nüüd Lloret de Mar'is ja meid on rohkem. Veel üks inimpõlv on meiega liitunud ja käputäis vahepealseid. Autorendi mured kummitavad endiselt. Ei suuda oma ajus neist lahti lasta. Koos läheneva majandusaasta aruande tähtaja ja mõnede tööteemadega moodustab see ühe meelt häiriva paketi. Hingan sisse sõõmu rannapäikest ja üritan neid unustada. Hiljem jõuavad Eestist kohale sõnumid, mis muudavad väiksed olmemured veel pisemateks ja panevad rohkem mõtlema suuremast pildist; elust ja surmast...  

Lloret del mare tundub mulle elavam kui Salou. Ma ei tea, kas me oleme harjunud juba päiksega. Või on merevee jahenemine toonud kaasa talutava kliima, aga rannas saame juba hakkama ka ilma päiksevarjudeta. Meri on soolane ja kiiresti sügavnev. Rannad kivised. Restoranid olemas ja kõhu saab täis. Laisk ja pretentsioonitu; terve nädal. 

Saan ka läbi loetud kaasavõetud paksu "Kataloonia raamatu" Carlos Ruiz Zafoni "Tuule Varju", mis väidetavalt peaks olema "Sada aastat üksilduse" ja Don Quiote järel müügiedult Hispaaniakeelsetest raamatutest kolmandal kohal. Raamat on paks, hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga tundub ka see mulle natuke liiga prentensioonitu. Žanrilt krimiromaan, kus lahendatakse mineviku müsteeriume. Sügavaid teemasid on, aga liiga sügavale ei minda. Hea ajaviite lugemine.

Muidugi sai sel reisil ka juuksuris käidud. Rahulikult, pretentsioonitult, töökojas kus lõikajaks ilmselt Põhja-Aafrika päritolu meesjuuksur.  

Kataloonia omapärad

Mida siin siis on üllatavat ja teisiti? 

WC kultuur on siin üsna erinev. Enamustel tualettidel puudub lukk. Nii kaheksale inimesel mõeldud apartmenthotellis kui ka autorendifirmas. Ma isegi ei tea mida sellest järeldada. Kas siis tõesti need tegevused ei kvalifitseeru konfidentsiaalseks siin maal? Või on siin mingid muud rituaalid juhuks, kui keegi kogemata kedagist potipealt avastab? Jääb teadmata.. Üllatuskohtumisi õnneks õnnestub vältida. 

Teine tualetikultuuri eripära on tõsine tualettpaberi kokkuhoid. Kaheksale inimesele antakse kuueks päevaks üks kõige odavam rull tualettpaberit. Edasi pead sa iga järgnevat eraldi lunima minema ja hotelli enda varud on ka pidevalt lõppenud. Ei see ei ole ühe hotelli probleem - sama teema oli mõlemas korterhotellis, kus reisil viibimisime. Seega statistiline valim adekvaatne ja probleemi katvus 100%. Probleemist on õnneks vabad AirBnB öömajad. 

Põhjamaalasele arusaamatu tegevus käib siin valgusfooridega. Kui autoteel on jalakäijate ülepääs, siis autodele on fooris kolm võimalust: roheline, punane ja vilkuv kollane. Esimese kahega on kõik selge. Vilkuva kollase tähendus on arusaamatu. Kindel on, et see ei ole signaal, et kohe varsti läheb punaseks või roheliseks. Kollane võib vilkuda mitmeid minuteid. Kõik autod sellega liiguvad ja samal ajal võib jalakäiate fooris olla nii punane kui ka roheline tuli. Ei saa aru. Siiani õnneks kedagi alla pole ajanud ja ka ise oleme allajäämisest suutnud ennast eemal hoida.

Üks põnev ja arusaamatu teema on ka majade korruste kokku lugemine. See, et majade korruseid hakatakse lugema teisest ja all on "ground floor", on maailmas üsna tavapärane. Aga siin on maju, kus numbrite lugemine hakkab neljandast korrusest. Esimesed kolm on täistatud erinevate tähtedega. Selle praktiline väärtus ja mõte jäi mulle arusaamatuks. Aga meie Barcelona kolmanda korruse korterisse oli päris hulk aega ronimist.  

Kataloonia iseseisvuspüüdlustest ei hakka tänavatel just liiga palju silma. Vaid paaris kohas nägin seintel ja asfaltil sõnumeid, mis nõudsid poliitvangide vabastamist.

Barcelona

Oleme linnas, mille peamine väärtus tundub olevat 20 sajandi alguse arhitektuur. Gaudi nimi käib pidevalt kõrvust läbi. Räägib temast nii Tripadvisor, kui ka mu oma naine, kes kangesti ta maju näha tahab. Oluliseim ja suurim neist "Sagrada Familia" kirik on oma veel pooliku ehitusega meie ees.

Wikipedia annab teada, et tegemist on suurima praegu käiva kirikuehituse projektiga maailmas. Ja see käimasolemine on toimunud juba üle saja aasta. Sel kümnendil peaks siis lõpuni valmima. Vahepeal eelmise sajandi kolmekümnendatel on anarhistid korra sellele majale ka tule otsa pannud - aga ehitus jätkub. Maja on suur ja ilus - arhitektuurisõpradele palju pakkuv. Mina oskan näha siin vaid järjekordselt mammona altarit, kus jumalatele on jäetud parimal juhul kõrvalkambrid. Ma ei tea mis tunnetega Gaudi seda maja ehitama hakkas, aga ma usun, et ta hoidis südames austust jumala vastu ja soovi teda teenida. Täna näen ma lihtsalt suurt maja, mida müüakse turistidele vaatamiseks suure raha eest. Gaudi on siin kirikus suurem jumal kui Jeesus, Neitsi maarja, kõik evangelistid ja jüngrid kokku (kellest igaühele on Gaudi ühe torni pühendanud). Kirikust on tänaseks saanud maja maja pärast. 

Teisiti oli Gaudi kaasaegse Montaner-i projekteeritud Barcelona haiglaga (Hospital de Sant Pau). Ka sellest on saanud tänaseks kalli külastuhinnaga turismiobjekt. Aga seal olid kunagi ka päriselt haiged ja tegu oli ainsa avaliku Barcelona haiglaga. Ja ka nüüd leiab see kompleks üha rohkem ka muud kasutust - koolituse ja seminaride keskusena. Tõenäoliselt on ka Sagrada Familias oma teenistused ja oma kogukond, kes sissepääsemise eest 30 EUR ei maksa. Aga argipäeval on need varjus. Sama on ka teistel kuulsatel linna kirikutel - aga neil on pikem ajalugu ja nad on vähemalt olnud kunagi midagi rohkemat kui turismiobjektid ja loodetavasti imanud endasse vaimsust, mida nüüd pahaaimatutele külalistele tagasi peegeldada. 

Güelli park - Gaudi teine suurteos - oli planeeritud praktilisemana, jõukamate inimeste elamukvartaliks. Maju parki jõuti ehitada vaid mõned, aga ka park iseenesest tundub ka ühes tänapäevases linnas olevat üsna praktiline. Park on mäe otsas, kust avaneb hea vaade üle kogu Barcelona kuni mereni. Samas mäkke ronimine ise väsitab juba piisavalt, et kauaks sinna jääda ei saa. Taas mäest alla õhtusöögile, rohkem ühe päevaga ei jõua. Edasi ootab öine lennujaam ja kodu.    

Tripadvisori parimad palad Kataloonias

Ka seekord oli meie peamiseks reisikonsultandiks Tripadvisor. "Things to do in Catalonia" listist sai läbi käidud terve esikümme. Natuke ka kõrvale võetud ilusaid kohtasid, mis tihtipale esinumbritele ära tegid. Kiire ülevaade siis käidust ja nähtust. 

Esimestest nimekirjas - Sagrada Familia Barcelonas ja lõbustuspark PortAventurast oli juba eelnevalt juttu. 

5. Oli Llevanti beach ja 9. Fnals beach Lloret del maris - ehk siis rannad Kataloonias. Nendes ka juba küllalt räägitud. 

Edasi:

3. Jardines de Santa Clotilde. Kellel eriline soov ilusas hoolitsetus aias kõndimise eest 6 EUR maksta, saab oma elamuse kindlasti kätte. 

4. Valgustusega purskkaevud Salous. Ilusad. Nagu ka paljudes muudes maailma linnades. 

6. Pont del Diable - ilus Roomaaegne Adveduct. Rahulik ja tasuta. Soovitan. 

7. Girona müüripealne ja 8. Girona katedraal. Girona Rahulik vanalinn, ja üllatavalt vähe inimesi. See linna suvine keskpäevane loidus mulle meeldis. Katedraal muidugi samuti sarnane tuhadete vanade kirikutega, aga polnud hullu. Ilus vanalinn, kus veeta üks päev müüride vahel rändamas. 

10. Parc Natural dels Algumalls de l'Emporada - binokkel kaasa ja linde vaatama. Mul binokkel koju jäi - aga ikkagi mõnus jalutuskäik mereni - kiire suplus ja tagasi. Hea matk kus lindude keskel omaette mõtiskleda. Sellel retkel käisin oma vabal päeval - üksinda reisimise päeval. 

Matku sai tehtud veel paar tükki, mis kõik olid täidetud ilusate vaadete ja loodusega: 

Ermita Mare de Deu de la Roca - mitte kaugel Miami beachist kirik mäepeal. Kirik ise muidugi suurt midagi väärt, aga tore kiviste mägede peal ronimine koos vaadetega garanteeritud:

Cana Pona Ttossa del mare lähedal, kuhu saab kõndida mööda paarikilomeetrist rada. Veel natuke oleks viinud, meid ka Cala Pola-ni, mis tripadvisori meelest palju kõrgemalt hinnatud. Aga kellaaeg ja kaasasolev kuueaastane lõpetasid seekord meie mereäärse matka lahesopikohvikus koos väikse ujumise ja puuviljajoogiga.