Tenerife 2023

Marokost saabudes ootas mind kodus ukse peal väsinud näoga, külmetav naine, kes üsna pahuralt teatas, et tema tahab ka sooja saada. Minu puiklemised ja vingerdamised ei kandnud vilja ja nüüd olemegi taas lennukis teel Hispaaniale kuuluvate Aafrika saarte poole. Hispaaniasse, kaugele ookeani taha. Miks Tenerife — sest Euroopas sooja ei ole. Sest Aasia on kaugel ja sinna jõudmine nõuab lastelt ebanormaalset pingutust ja pereisalt arvestatavaid ressursse. Nagu ikka, aitavad koha valikul natuke kaasa ka mustrid, mis moodustavad terviku. Meie naabrimees on endale Tenerifele korteri ostnud ja talvitub seal ning lisaks oli üks pikaajaline sõber perega ka oma piletid saarele juba ära ostnud.

Lend üle Londoni, koolivaheajal ja rohkem kui taskukohase hinnaga — kõik sobis. Ja ühele väikesele Harry Potteri fännile ei ole London tüütu vahepeatus, vaid võimalus kohtuda filmidest tuttava muinasjutumaailmaga. Londoni pool päeva kulus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui õhtu juba käes oli ja varaseks lennukisõiduks oli aeg magama minna. King’s Crossi jaam ei meenutanud kahjuks eriti midagi, mida filmis näha. Käruni, mis oli poolenisti üsna suvalises kohas seina sisse pandud, oli järjekord umbes üks tunnike. Aga Harry Potteri asjade pood oli võlumaailm. Sealt edasi teise sarnasesse Hamleysi poodi, kus sarnane võlumaailm laius läbi kuue korruse. Tagantjärele võib öelda, et Perroon 9¾ oleks võinud ka vahele jätta. Hamleysi maailm on nii palju suurem — ja seda ka siis, kui vaid võlurite maailmaga tahta tutvuda.

Puerto de Santiago

Nagu tõestuseks sellele, et liiga pikk lennureis võib väiksematele liiast olla, ei pidanud meie väiksemal tervis vastu ja tulemuseks oli veidi täisoksendatud lennuk. Ei, tõenäoliselt oli see siiski mingi muu kõhuhäda — ka pärast lennukist pääsemist oli meie linnuke jõuetult voodis ja käis tualeti vahet. Positiivse poole peale jäi ka sõit lennujaamabussi esiistmel — otse bussijuhi kõrval. Nüüd jääb meil vaid oodata, kas tegemist on millegagi, mis ka meid tabab, või jääb selle tervisehäire sisu teadmata. Hommikuks tuli päike taas välja, toit jäi sisse ja saame ehk rõõmsamalt oma reisi jätkata.

Ma olen oma naabriga seitse aastat kõrvuti elanud ja nüüd lõpuks saime terrassil kokku, et puhuda veidi naabrijuttu, võtta mõned klaasid veini ja jälgida päikeseloojangut. Aga terrass ise asub tuhandete kilomeetrite kaugusel meie kodust. Naabrimehel on siin Tenerifel teine kodu ja teine terrass. Tõdemus, et peaks kodus ikka korra teineteist Eestis sauna kutsuma, jäi õhku. Vaatame, kas need veinised lubadused ka tegelikus elus realiseeruvad.

Peatüki pealkirjaks sai pandud küll Puerto de Santiago — aga pean tunnistama, et mina ei tea, kus me oleme. Armas mereäärne linnake, millel tundub igal nurgal oma nimi olevat. Sadam on siin olemas. Samuti on siin mereveega avatud basseinid. Vesi meres on külmem kui soojendusega basseinis, aga märgi maha saamiseks käisin korra ookeanivees ära. Vesi nagu Eesti suvi — ei midagi külmemat ega ka soojemat.

Eilne maailm

Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt on sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimeseks reisiraamatuks on mul Stefan Zweigi „Eilne maailm”. Ma ostsin selle raamatu Raamatukoi’st koos oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli see motivaator, mis sundis just selle raamatu korvi panema. Aga nüüd on ta mul käes ja annab lähivaate 20. sajandi alguse Euroopale ühe juudi vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zweigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänapäevaga. Ühiskond, mis usub progressi ja peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks, kuidas justkui on kõik korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zweigi nägemuses Euroopa elu enne, kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ning sealt edasi juba natsionaalsotsialismi, stalinismi ja fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinunud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas on taas aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus — nii nagu kõik suured sõjad on alanud millegi väiksemaga?

Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naiivsuse üle…

Zweigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastad tagasi loetud Hitleri „Mein Kampfi”. Mõlema teose algus kirjeldab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Viini ning Habsburgide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda väikekodanliku keskklassi seisukohalt, Zweig seevastu juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb mind Hitleri raamatu üles otsima ja uuesti üle vaatama. Tundub olevat hea materjal — mitte ainult selleks, et mõista paremini 20. sajandi tragöödiaid, vaid ka selleks, et aidata ennustada, kuhu meie tänased uued „Hitlerid” meid tüürida üritavad.

Mägedesse

Meie reisiseltskonna vanemal poolel tekkis tuline vaidlus, kas Kanaaridel, kus kell on Eesti ajast kahe tunni võrra maas, on võimalik elada Eesti ajas, selleks et pärast naasmist oleks hommikune kell 6.30 lend valutum. Sain oma ettepanekute eest kõva kriitika osaliseks. Nüüd on meil nii, et mina elan Eesti aja järgi ja kõik teised lähevad magama Eesti aja järgi, kuid tõusevad kohaliku aja järgi. Nii on mul ootamatult tekkinud kaks tundi hommikust aega iseendaga. Täna otsustasin selle kasutada üheks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks. Veel pimedas — enne kohalikku kella seitset — hiilisin vaikselt (kas just vaikselt — sellega kõik elanikud muidugi ei nõustunud) uksest välja ja asusin teele. Esialgne eesmärk oli piirduda kahe tunniga. Linnale üsna lähedalt algab tähistatud matkarada.

Mäest üles minnes pole tempo muidugi kiita. Plaanitud kahest tunnist sai neli — ja see polnud peatustega, vaid puhtalt otse kõndimine. Üks osa teest on matkajatele suletud; sellest sain aru alles siis, kui olin selle raja juba läbinud. Tee viis mäe tippu ja hiljem ringiga tagasi. Näha sai vaateid ja banaaniistandusi. Nägin, kuidas banaane korjatakse, ja sain korjajatelt paar kollast banaani. Minu esialgne hinnang — et banaanid pole veel valmis — ei pidanud paika. Banaanid korjatakse rohelistena ning need, mis on kogemata kollaseks läinud, visatakse lihtsalt minema.

Hommikul kell seitse olin ma ainus matkaja. Paar tundi hiljem hakkasin kohtama teisi matkajaid. Rahvusvaheline seltskond: paar leedukat, paar sakslast, üks inglasest vanahärra, kellele soovitasin mitte liiga kaugele minna — ta ei paistnud enam sellises vormis, et mäe otsa ronida. Tore hommikune matk.

Elu Tenerifel

Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune hommikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat, inimesed. Loomaaed, minigolf, rand jne.

Reis on võrreldes viimaste lastega tehtud reisidega muutunud sel määral, et ootamist on hulga vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas — aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi, võrreldes üksi või sõbraga reisimisega, kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente, kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik — ikka vestled teemadel: kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolmet.

Ja siis, kui sa võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri — kel on kannatust kuulata, kes ei ole valmis lahkuma, ei ütle sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt, ei sule lihtsalt kõrvu ega alusta sinu poole lause pealt mingit muud teemat — kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha, nemad viisakusest selliseid asju ei tee — siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuude kaupa laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni. Aga mingil hetkel tuleb lahkumise hetk ja saabub taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse.

"Things to do" Tenerifel

Nagu ikka, oleme sõitmas ringi saarel ja kogemas kõike, mida sel Saaremaast veidi väiksemal saarel meile pakkuda on. Tripadvisori nimekiri on mulle abiks — teised kasutavad rohkem oma südant. Paar pilti ja paar lauset:

Loomaaiad: Loro Parque ja Ahvipark.

Hakkan end juba kordama, aga Tallinna Loomaaeda ei taha ma enam minna. Kui erinevad on loomapargid maailma eri paigus võrreldes selle betoonpuuride koonduslaagriga Tallinnas. Loro pargis on võimalik veeta terve päev nii, et kordagi igav ei hakka — vaadata delfiinide, orkade ja papagoide show’sid, kõndida kakaduude keskel. Ahvipargis ootavad sind pähe istuvad ahvid ja väga palju merisigu, kelle keskel saad mõnusalt paar tunnikest veeta. Lastega on mõlemad kohad lausa kohustuslikud.

El Teide

"Kõrge mägi. Mitmele elu seniseks kõrgeimaks punktiks. Päris vulkaani kraatri servale seekord ei lähe. Selle väikese jalutuskäigu oleks pidanud paar kuud varem broneerima. Vaatame paarsada meetrit allpool lummavaid vaateid. Seekord tõi meid siia ja tagasi õhutramm. Ei julge veel kuueaastasega seitsmetunniseid mägimatku ette võtta.

Rannad: lainetega ja ilma. Musta liivaga ja valge liivaga. Põhjapool ka suurte lainetega ja kivide vahel. Vesi nagu Eestis soojal suvepäeval."

Nasca Valley

"Siin olid meil hoiatused, et parkimisega võib olla raskusi. Ja orust läbisõit jäigi läbisõiduks, koos kusagil maantee ääres veerandtunnise looduse vaatlemisega. Autotee sinna oli kitsas. See pakkus juhile väljakutseid ning ka reisijatel hakkas kohati tekkima soov enesest midagi välja heita. Ehk siis looduse ilu just üleliia ei saanud – südame läikimisest üle saamine võttis aega mitmeid päevi. Kui siia tulla, siis hommikul vara. Turistid ei ole siin üldiselt varajase ärkamisega. Ja matk orust mereni ja tagasi pidi võtma seitse tundi. Võib-olla kunagi… hiljem, tulevikus…"

Maroko 2022

Jälle teel. Sihtkohaks sügisene Maroko – seekord kahekesi. Meeste reis, mis algas meestepäeval. Naised ja lapsed jäid koju oma aega ootama (ja, nagu selgus, lund rookima ning päästma maju saabuva külma rünnakute eest). Maroko valisime seepärast, et siia on lihtne ja odav reisida ning varem pole me siin käinud. Reis kuulutati välja septembris, oma sünnipäeval. Ideest haaras kinni vaid üks peoline – ja siin me nüüd kahekesi oleme."

Siia saamine oli lihtne. Väikesed takistused – mõlema lennu mõneminutiline hilinemine – meid väga ei morjendanud. Saime kohale. Kodust ja tööst oli väsimus sees ning üle viietunnine lennuaeg kulus peamiselt magamiseks. Nüüd on puhanum tunne.

Suurimad hirmud Marokoga seoses tekkisid meil internetis igasugu kommentaare lugedes. Agressiivne müük. Võimalus igal pool petta saada… See kõik tegi meid väga ettevaatlikuks ja lennujaamas taksot valides polnud küsimus mitte selles, kas me petta saame, vaid kui palju. Adekvaatset infot Tangeri lennujaama taksohindade kohta oli internetist raske leida. Teadsime, et 25 euro eest saab takso ette tellida – selle panime kauplemise laeks. Vahetult enne taksopeatust oli suur silt, mis reklaamis sõitu lennujaamast linna 100 kohalikku raha eest (umbes 10 €). Miinimum ja maksimum olid paigas. Pakkumine tuli 150, mis tundus piisavalt aus, ning oodatud kauplemine jäi sootuks ära. Terve tee linna mõtlesime ja ootasime, kust tuleb see „konks“, millega meid tillist tõmmatakse: kas see 150 oli ühe inimese hind… või leitakse mingi muu põhjus raha juurde küsida. Ei – kõik oli täiesti puhas ja kokkulepe pidas. Muidugi võib väita, et see 50, mis erines sildil lubatust, oli pettus. Samas võttis Bolt minult kodust lennujaama sõidu eest 16 € – ei mingit võimalust kauplemiseks; lihtsalt tõdemus, et hind on täna selline. Kuidagi keerulisem on kurjaks saada suurfirma peale ja teda petmises süüdistada, kui näha röövlit vaeses Tangeri taksojuhis. Ehk võib ikkagi öelda, et meie hirm, et taksojuhid tõmbavad naha üle kõrvade, ei realiseerunud. Sama kehtis kõigi taksosõitude kohta Tangeris.

Teine Marokoga seotud suur hirm – pealetükkivad müügimehed – osutus vähemalt Tangeris ülepaisutatuks. Keegi püüdis korra-kaks kusagile kutsuda või midagi müüa… aga see oli kümneid kordi vähem tüütu kui näiteks Egiptuse poemüüjad. Tanger on kokkuvõttes üsna rahulik ja mugav linn."

Tangier

Kassid. Lugesin enne reisi, et kasse on igal pool. Mulle kui allergikule ei ole see muidugi hea uudis. Ja kasse on siin tõepoolest palju – koeri samuti. Esimeses söögikohas on üks kass, kes on harjunud end külastajate süles sisse seadma. Või siis seljas. Või, kui nad ümber istuvad, siis nende tooli peal. Kuna me oleme jäänud ainsateks külalisteks, ei suuda ta end meist eemal hoida. Aga vähemalt hotellitubades kasse pole ja oleme siiani ilma allergiata hakkama saanud.

Tangier näeb välja nagu üsna tavaline Euroopa linn. Aafrika, arenguriigi hõngu on tunda kesklinna kitsastel tänavatel ja neid ääristavates poodides. Jah, kohtab ka vaesust: mõned tänaval magavad inimesed, mõned kerjused, kes väidavad, et nad on Süüriast ja soovivad veidi almust. Vaesust on — aga see on pigem kerge lisand kui põhivärv. Üldmulje on euroopalik, hinnatase pigem Eestile sarnane. Kõik naised ei kanna pearätti ja „silmapiludega” tegelasi leidub üksikuid — need on tõenäoliselt turistid.

Medinale, Tangieri vanaegsele kesklinnale, lisaks otsime teed Atlandi ookeani randadele: Heraklese koopasse ja punkti, kus Vahemeri ja ookean üheks saavad — Cap Spartelisse. Taksosõit sinna: 200 kohalikku raha (u 20 €). Seekord proovisime ka veidi kaubelda — aga ebaõnnestunult. Tagasi saime ilma kauplemata 150-ga. Tulevastele reisijatele: kohapeal selgus, et umbes 14 € inimese kohta saab osta 48-tunnise pileti, millega võib kord tunnis käiva bussi peale istuda ja sõita ringi kohalike vaatamisväärsuste vahel. Pärast taksosõidu raha kulutamist tundus see meile juba liiast ja 4 km jalutuskäigu Heraklese koopa ja Cap Sparteli vahel läbisime jala. PS. Heraklese koobas oli koobas, mida sai näha 6 € eest — lihtsalt üks koobas. Ei midagi rohkemat ega samas ka vähemat.

Tund aega kõndi mööda Atlandi ookeani rannikut. Kõrval kaamelid, kellega soovi korral võib kukrut kergendades sõitu saada. Tädi pakub müügiletist piima, mis maitsmisel osutub millekski keefirilaadseks. Kaks eurot — ja klaas keefiri, seesama keefir segatud millegi kuskuselaadsega ning kaks kummalise maitsega küpsist — on meie. Kelle piima me joome? Müüjaga ühist keelt leida on raske. Ka araabiakeelne tõlge telefonis ei aita — tõenäoliselt on tegu kirjaoskamatu tädiga. Kaamelile näpuga näidates saame aru, et selle loomaga tegu ei ole. On mingi sarvedega. Jääme kitse juurde ja eeldame, et tegemist on hapendatud kitsepiimaga. Päris lõpuni ma kaussi süüa ei suuda. Võib-olla oleks sorts suhkrut aidanud. Sõber ka ei aita — ainult maitseb hapupiima; tal on siin riigis makaronidieet.

Neeme tipus on majakas, kuhu pääsemise eest võetakse taas natuke raha, ning ka kohvik. Kohvikus pole suppi ja ma söön seal menüüd jagamata ühe kanapoja.

Kokku tuleb sel päeval söögikordi kokku mul viis. Neist viimane on öises Tangieri linnas, kus keset teed paikneb auto katlatäie tigudega - ja loomulikult on vaja see taas 2 € maksev „gurmeeroog” ära maitsta. Äri käib kiiresti. Rahvast muudkui tuleb ja suur tünn auto küljes hakkab juba tühjaks saama. Teod on kergelt vürtsikad ja söödavad. Seekord midagi järele ei jää — ja muidugi, ka seekord söön ma kogu toidu üksi ära. Kõrvale saab juua teokeeduvedelikku. Kardetud öist kõhulahtisust ei tulnud…

Kuidas osta rongipiletit? Rongijaamas on automaadid. Pika pusimise peale leiame koha, kust Casablancasse pileteid osta, kuid jõuame probleemini: meie sobivateks kellaaegadeks teise klassi pileteid ei ole. Kui oleme odavamatest piletitest loobunud ja valmis ka esimest klassi ostma — pole ka neid enam. Kui need korraks kusagil nähtavale ilmuvad, ei suuda me kaardiga maksta. Piiname umbes pool tunnikest üsna edutult üsna aeglasetoimelist piletimüügimasinat. Oleme nõutud ja tunneme, et peame plaane muutma. Viimase sammuna astume lõpuks sisse sama firma piletimüügiputkasse, et inimesega suhelda. Ootamatult saab leti taga olev inimene inglise keelest aru ja kolme minuti pärast on meil piletid soovitud ajaks ja soovitud klassis olemas. Tundub, et on kohti maailmas, kus masin jääb inimesele alla. Üsna ootamatult on rongipiletite müük Marokos üks neist.

Alkoholist. Kas Marokos saab? Saab. Hotellis probleemideta. Mõned spetsiaalsed alkoholipoed tänavatel jäävad ka silma. Ja siis on ka baarid. Meie esialgne plaan vaadata restoranide akendest sisse ja piiluda, kas kusagil alkoholi pakutakse, ei toimi. Veiniklaasidest rüüpamist on üksjagu, aga tõenäoliselt pole neis vein. Kokteile ka pakutakse — aga need on ilma alkoholita. Kummastav vaatepilt on jäätisekokteilibaar kell kümme pühapäeva õhtul, mis on täis täiskasvanud habetunud mehi. Aga on ka teine maailm: suletud akende taga suletud urkad. Kohad, mis jätavad mulje, nagu tehtaks midagi keelatut. Sisekujundus selline, nagu oleksid kusagil odavas lõbumajas (et olla lõpuni aus — ma pole üheski sellises kunagi olnud… aga vaimusilmas kujutaksin neid just sellisena ette). Leti ääres kivistunud kujud, suits näos ja õlleklaas ees. Juttu ei räägita. On selline kummaline konspiratiivne õhkkond. 

Hommik — ja linnast minema. Kalapaadid on jõudnud randa. Mehed kauplevad ja lahkuvad kalad kilekottides. Ei tohi pildistada — saan aru mehe käeviipest. Ei, ikka võib, aga mitte inimesi. Mulle avatakse spetsiaalselt kast, kus on näha mõned kalmaarid. Raha ei küsita. Lähme edasi rongiga Casablancasse.

Casablanca

Lihtne kahetunnine rongisõit osutub keerulisemaks kui esialgu arvatud. Noormees mu kõrval on näost kergelt roheline ja käib tualeti vahet. Rongi kiirus on üle 380 km/h. Merehaigus? Või oleme kusagilt midagi karmimat Aafrika kraami üles korjanud – eks aeg annab arutust. Kogu see kahtlane toit, mis läks minu kõhtu, tekitas probleeme hoopis reisikaaslasele.

Casablancasse jõudes on suuremad probleemid möödas. Olukord on stabiliseerunud. Et saada tuge kõrgematelt jõududelt, jätkame kiirelt teed Aafrika suuruselt teise mošee suunas mere äärde. Teel sinna saab näha mere lainemurdjatel kalastavaid mehi, kes küll meile nähtavalt ühtki kala kätte ei saanud.

Mošees toimuv jääb meile üsna segaseks. Kohale jõudes on kõikjal vaikus ja iga sissepääsu ees metallpiirded ning nende taga valvurid. Vaatame nõutult ringi ja istume maha teadmisega, et kaugelt on maja nähtud, kuid lähemat abi ei saa me ei hinge- ega kõhuprobleemidele. Hakkame juba järgmist käiku ja sihtpunkti otsima, kui äkki avanevad väravad – ja saame siseneda mošee esisele platsile. Vahepeal oleme saanud teada, et majja endasse pääseb vaid koos giidiga. Siiski suudame ühest lahtisest uksest sisse imbuda ja igaks juhuks hoiame end ühe giidirühma lähedusse. Siiani ei tea me, kas kogu meie tegevus oli legaalne või mitte – aga mošeealused pesuvannid nägime ära. Natuke saame ka suure saali uksest sisse kiigata, kuid valvuri käeviibe on selge – kaugemale polnud meid uskmatutena oodatud. 

Casablanca ise tundub ikkagi „rohkem Aafrika“ kui Tanger. Võib-olla on asi ka selles, et elame siin kesklinna piiril, kus on rohkem räpast ja vaest sagimist. Kaugemal on viisakamaid linnaosi ja vähem räpaseid kvartaleid, aga meil on pilt ja arvamus linnast juba olemas. Vaatame, kas jääme siia veel teiseks ööks või suundume edasi soojema päikese poole.

Et olla paarimehega solidaarne, otsustasin ka mina oma seedimise tuksi keerata. Kuna juba oli selge, et teod ja kohalikud hapendatud söögid mind naljalt rivist välja ei löö, pöördusin traditsiooniliste ja „surmkindlate“ variantide poole. Õhtuse jalgpalli kõrvale võetud krõpsud ja pähklid tegid oma töö hästi ja tagasid rahutu une ning „sooja toa“." 

Marrakesh

Casablancas ei osanud me enam midagi suuremat teha — TripAdvisoris olid järgmisteks võimalikeks sihtpunktideks tramm ja ostukeskus; jätsime vahele. Meid meelitas rohkem Marrakechis lubatud 27 kraadi ning nii liikusime taas rongijaama ja teele. Seekord ei olnud enam tegemist uuema aja kiirrongiga, vaid vanamoelise rongiga, kus inimesed olid kupeedesse paigutatud ja kiirus oli üksjagu madalam. Kuigi jah, mitte nii madal kui rongidel Eestis. Üle saja sai see päevinäinud rong probleemideta kätte. Ja nii me sõitsime — mõlemal pool teed kivikõrb ja mõned üksikud rohelised laigud. Meile arusaamatult oli ka see kivipõld enamasti läbi küntud. Või vähemalt oli midagi sinna triibud peale tõmmanud. See, kas sealt kivide vahel kunagi ka midagi päriselt kasvas, jäi meile mõistatuseks. Rongi laadile vastavalt oli vähenenud ka rongipileti hind. Sõit Casablancast Marrakeshi kestis 2 h 40 min ja hind oli sellel sõidul umbes 13–14 eurot.

Marrakesh võttis meid vastu laiade tänavate ja rahulikuma moega. Casablanca medina kitsus ja räpasus oli vähemalt esmapilgul kadunud. Hiljem Marrakeshi lõputuid tänavaid kammides leidsime me üles ka kohalikele suunatud turud ja kohaliku alamkihi elamise ning saime aru, et tõenäoliselt on kõigis nähtud Maroko linnades olemas kõik erinevad küljed. Linnad erinesid meie jaoks peamiselt selle poolest, kus me enamiku oma ajast veetsime: Tangieris rikkamas mereäärses piirkonnas; Casablancas eelkõige kohalikele mõeldud medina turul ja sellega piirnevatel tänavatel; siin Marrakeshis on ka turg — aga selle esimene ots on viisakam ja selgelt suunatud turistidele, mis tekitas linnast ka puhtama mulje. Laiemad tänavad turistipiirkondades jätavad linnast üsna viisaka ja puhta esmamulje. Hiljem kohalikele suunatud lettideni jõudes nägime ka tegelikku elu, mis nii väga Casablancast enam ei erinenud — ent meie mällu jääb linn ikkagi ilusama ja puhtamana, lisadega, mis ainult lisavad mitmekülgsust. Uues luksusliku elamise ja viietärnihotellidega linnaosas ei tekkinud enam mingit Aafrika tunnet. Ka keskmise Euroopa linna jaoks oli see kõik liiga lihvitud.

Reisikaaslase tõbi on võtnud teistsuguse vormi. Enam ei ole kõhuprobleeme, kuid jäänud on külmetusele viitavad mured. Igaks juhuks tõmbame oma plaanidest maha pikad sõidud kõrbega tutvumiseks. Vaatame kohalikke parke ja kooserdame tänavatel. Maroko üheks suurimaks vaatamisväärsuseks Tripadvisori hinnangul on park „Jardin Majorelle”. Tegemist on üsna rahvarohke väikese pargiga kusagil kesklinnas, kus on paar tiiki ja mõned puud. Lisaks Yves Saint Laurenti memoriaal — või siis üks sammas. 11 € sellise sisutühja elamuse eest on selgelt palju. Pealegi kohtasime oma rännakutel vähemalt kolme parki, mis jätsid ilusama, terviklikuma ja ka vähem ülerahvastatud mulje. „Jardin Majorelle’i” peamiseks plussiks oli see, et selle sai 10 minutiga tervenisti läbi kõndida ja siis minna otsima paremaid kohti.

Öine turg on hoopis elavam. Kohalik „Eino Baskin” teeb nalja; ümberringi seisab kuulajate ring. Kõikjal mängivad pillid. Keegi tahab sult sente kuulamise eest. Värske mahla müüjad on muutunud agressiivsemaks. Tohutu rivi kaarikutest, mis on sind iga hetk valmis ära viima. Katuserestoranid, kus saad toitu ja teed.

Ja kusagilt on siiani üsna hõredalt asustatud turule kokku tulnud juba päris palju rahvast ja turiste. Elu käib, äri käib… Medina turul sai siis ka seekordne juuksuriskäik tehtud ja samal ajal habetki sirgemaks aetud. Seda küll juba päeval. Väikest kasvu noormees tegutses rõõmsalt ja ajas hinda ikka kõrgemale — aga saime seekord sõbralikult kokkuleppele.

Kas lastega tasub Marrakeshi tulla? Merd ei ole — see on puudus. Oleme näinud siin üllatavalt vähe lapsi. Isegi kohalike omad on justkui kusagile ära peidetud, kuigi statistika räägib kiirest rahvastiku juurdekasvust. Ka turul on lastekaubad üsna nõrgalt esindatud. Mõnes üksikus söögikohas hakkavad silma lastemenüüd. Aga miks mitte… Siis peaks küll valima võimalikult kobeda hotelli — nagu meie viimasel õhtul. Siin tundub, et vesi on ka soojendatud. Ja 27 kraadiga basseini ääres tegutseda — võiks ju talvel päris mugav olla…

Marrakesh paistab kaardil olevat linn jõe ääres. Läksime siis ka meie seda jõge huvi pärast vaatama:

Marokost

Koerad siin Marokos on sarnased kõigi koertega lõunamaades. Mitte hirmutavad, allasurutud, kes peaaegu kunagi ei haugu. Neist möödudes ei teki pinget, hirmu. Sa ei märkagi neid õieti. Aga nad on olemas.

Maroco toit - sellisena nagu meie seda nägime - on üksluine. Menüü Maroko toitude sektsioonist võisid valida lihtsalt liha või siis liha kuskusiga, mis mõlemad serveeriti savinõus ja kuskusiga toidule oli püramiidina peale laotud keedetud juurviljad. Viisakamates kohtades oli selle toidu hind nii umbes 10 euro ligi või siis paar eurot lisaks. Pizza võisid saada mõne euro odavamalt ja korraliku eskalopi paar eurot kallimana. Üsna ühesugused olid hinnatasemed nii eri linnades kui ka linnajagudes. Kohalikele mõeldud ja Medina toidukohtades hinnad ilmselt puuduvate hügieenitingimuste võrra odavamad. Ei kutsunud seekord neid medina toite proovima.

Marokolased kardavad külma. Ilmselt kardavad külma kõik Aafriklased. "Kas külm ei ole?" küsib mööduv kohalik, kui olen just ennast T-särgi väele võtnud hommikul. Meie päevitamist basseini äärel jälgivad mitmed pikkades riietes kohalikud - ja väljas on 27 kraadi. Lennujaamas meie ees seisab must mees seljas korralik talvemantel. Ja on südapäev - õues on Eestlase jaoks juba kergelt liiga soe ja toas pole ka kindlasti just mitte palju külmem...

Liikus on siin ähvardav. Kui teised saavad suhteliselt viisakalt liigeldud - siis taksojuhid sõidavad üsna mõrvarlikult. Ülekäigurajal sind keegi niisama üle ei lase, aga kiirelt omandame selle julguse, et tuleb lihtsalt minema hakata - sinu kavatsust mõistetakse ja keegi otsa ei sõida. Ringteel toimuv on tervikuna  suur arusaamatus. Tihtipeale on seal ka reguleerija, kes küll enamasti midagi ei tee vaid seisab kohas, kus ma talle päeva lõpuni elulootust ei ennustaks. Aga kuidagiviisi saadakse üksteisest aru ja autod seiskuvad mingiks ajaks ja lastakse teised läbi. Mõnikord on voo juhtijaks valgusfoor, aga mõnikord tundub, et mingi nähtamatu džinn korraldab vägesid.

Ja siis need mootoratturid, jalgratturid ja eeslid turgudel. Kitsastel tänavatel inimeste vahel nad liiklevad kiirust üleliia maha võtmata. Ka üksikud väiksed lapsed tiirutavad jalgratastel hulljulgelt justkui harjutades tulevikuks, kui nad saavad omale istumise alla mootoratta.   

Ja kui on mootorattad, siis on ka bensiinijaamad. Küll mitte päris sellised, millega me harjunud. Pigem veidike mobiilsemad: 

Marokkos juuakse teed. Tavaliselt tuuakse see tulimagusana. Turistidega rohkem kokku putunud kohtades küsitakse, kas suhkruga või ilma. Kui ilma tellida võib siis "väikese" suhkrutüki teekannu kõrvale saada,

Tagasi koju

 Milano. Tuleb tõdeda, et ümbruskond on pigem kuidagi ebasõbralikum. Tegelased, kes sulle kaupa päeh üritavad tänaval määrida on tumedamad kui Marokos. Kaup tänavatel on samamoodi kõigile vaatamiseks laotatud nagu Marokos. Võib olla hügieen on siinmail vähe parem. Tänavad endiselt üsna räpased. Mitte sinnapooolegi, kui Marrakeshi eliitrajoonides. 

Lennukis on viimaks aega ka rohkem süveneda kaasavõetud raamatusse. Jah, tõepoolest, sellel reisil sai rohkem pühendatud jutuajamistele ja raamatute lugemiseks peaaegu ei jätkunudki aega. Christine Mangan-i "Tangerlanna" on siis seekordne temaatiline reisiraamat. Raamat, mis vaatas mulle silma "Rahva Raamatu" allahinnatud raamatute letist mõned päevad enne Tangieri lendu. Otse loomulikult oli temaatilise raamatu valik tehtud. Keskmiselt põnev põnevik, alguses kuidagi tahumatult, aga hiljem ikkagi kaasakiskuvalt kirja pandud. Raamatu võlust ilma Tangieri külastamata oleks ilmselt vähem kui pool alles jäänud. Hoides raamatut lugedes ees pilte Tangieri Medina tänavatest, kujutades seda linna veel sellisena, kus klaasi džinni joomiseks ei pidanud ennast urkasse peitma .. See tõepoolest andis palju loole juurde ja tekitas juba ka veidi nostalgilise tunde. 

Raamatu, ja nüüd siis ka blogi, lõpetasin mõned nädalat pärast reisi. Järgmiste seiklusteni... 

Kataloonia 2022

Maailm on jälle kõik teistpidi. Viimatisest töötust maailmarändurist on tänaseks saanud taas viks ja viisakas kõrgepalgaline itimees. Üksinda kondamise asemel on seekord taas sihiks basseinid, hotellid, lõubustuspargid - ja muidugi koos kogu perega. Tegelikult oli plaanis reisi algus veel suurema seltskonnaga, aga majandusolukord ja eelkõige tuulerõuged tegid oma töö ja reisi alustame vaid oma tavapärase neljaliikmelise seltskonnaga. Sihiks siis Kataloonia rannad, võibolla natuke ka mäed.

Reis kuni Barcelona lennujaamani kulges peaaegu ilusasti. Tallinna lennuk hilines tunnikese - aga kuna järgmise lennu puhver oli piisav - polnud sellest muret. Swiss Airi lennukid tunduvad Ryanairiga võrreldes luksuslikumad. Mugavamad istmed, vesi, shokolaad, kõige pisemale ka mänguasju. Aga ikka jääb küsimus, et kui palju inimesed on valmis enda inimesena tundmise eest rohkem maksma? Tavaliselt mitte eriti. Eks isegi saab otsitud alati pigeb odavamat kui mugavamat liikumisviisi. 

Tõelised mured hakkasid aga pihta Barcelona lennujaamas ja autorendiga. Mustad pilved hakkasid kogunema alates vautcheri saamisest, mis süüdimatult teavitas, et auto on tellitud 22:45 ja autorendi kontor suletakse 21:00. Kontaktivõtmine rentijatega e-maili ja telefoni teel ebaõnnestusid. Kahtlus, kas me ikka leiame oma auto, oli õhus. Ja nii läkski.. Kontori uksel oli vaid väga keeruline orienteerumismängu juhend kuidas leida parkimisplatsilt autorendifirma kontor. 

Seda järgides jõudsime .. Ei kusagile. Ühel momendil sai mööda parkisimaja juhendi järgi uste ostsimisest villand ja kasutades oma mõistust, mitte juhendit - leidsin otsitu. Muidugi suletuna. Ja siis me olimegi nõutult keskööl lennujaamas võimalusi kaalumas: kas osta esimeseseks ööks kusagil lähedal hotell või leida võimalus sõita Salou'sse, kus hotell juba ootamas. Autorendifirmad üheks päevaks pakkusid oma teenuseid 200 EUR eest. Kusagilt ilmus mingi must taksojuht, kes lubas 180 eest Salousse viia. Mõtlemispausi ajal langes hind 160-ni. Viimaks sai ikka üle vaadatud ka ametlikud takso hinnad - ja kusagil öösel kahe paiku (Eesti aja järgi kolm) olimegi oma hotelli ukse taga 170 EUR vaesemana. 

Hommikul võttis viimaks autorendifirma kõne vastu. Autot ei pakutud. Kästi pöörduda vahendusfirma poole. Kokkuvõtteks sai pöördutud igale poole - Kirjalikult autorendifirmasse, vahendajasse, Wizz airi ja LHV kindlustusse. Ainus kes kiiresti vastas oli LHV kindlustus. Väike lootus veel on, et kogu summat + taksoarvet ei pea kuludesse kirjutama.

Ehk siis reis algas närviliselt. Ka järgmisel hommikul jõudsid meieni probleemid kodusest maailmast, mis tekitasid nõutust ja muresid juurde. Aga nagu ikka - kõik kuidagi laheneb. Ja halvimal juhul on kaotatud vaid väike hunnik raha, mille kaotusvalu aastad nurgad maha lihvivad ja jääb alles seikluse maik. 

Llevante rand rand Salou

Esimene asi mis silma hakkab on suurel hulgal erivanuselisi paljaid rindasid. Vaba maailm on jõudnud siia sügavamalt kui Eestisse. Arusaadavadel põhjustel ma oma reispäeviku seda lõiku fotograafiaga ei ehi. Samas tekkib mõte, et sellisel hulgal nii ilusaid noori kui ka veidi närtsinumaid ja ajahambast puretud rindade nägemine võiks ühelt noorelt mehelt võtta kogu selle salapära ja meelteliigutuse, mida üks alasti naise keha võib pakkuda. Mulle, vanale pässile, need vaated niigunii enam olulist ajuergastust ei tekita. Paljad rinnad - see on kindlasti feministlik ja aitab lahti pakkida olulise osa naise kehast kui seksuaalsest objektist. Aga ma pole kindel, kas aseksuaalne naise keha viib meid tegelikult paremasse maailma? Kas avalikustamine sellisel kombel, mis avab kõigile magusaid saladusi, aitab meid? Ilmselt on ikkagi ka minu verre jäänud alles mõned konsevartiivsed verelibled, mis hakkavad töötama, kui seda ilu siin ümberringi vaadelda. 

Salou linn ise on kuidagi tuim. See pidevalt lõõmav päike kõrvetab ja pidurdab ajurakkude intensiivset tööd. Kogu linn jätab veidi mulje nagu zombiparadiisist. Seda muljet võimendab liikumine keskpäeval väiksemates inimtühjades linnades. Ka endal jääb siin mõtlemine üha aeglasemaks ja istudki tuhmi näoga basseini kaldal ja tunned oma veres zombiviiruse uinutavat voogu. 

Jaaniöö

Jaaniööl ei tehta siin mitte tuld vaid pauku. Terve linn on selline nagu meil uusaasta öösel. Tekkib mulje nagu oleks zombilinna jõudnud sõjavägi zombisi likvideerima. Igal hetkel kostub inimeste keskel plahvatusi ja kanget suitsuvingu. Kõikjal tiirlemas sireenidega kiirabiautod ja on pidev oht millegiga pihta saada. Ohutum on hotelli kaitsvate seinade vahel. Niisiis jäi kõik muu kataloonia "huanipäeva" kommetest tabamata. 

Hotellis ootab meid spetsiaalselt kanaarisaartelt kohale sõitnud komödjant, kelle naljad on eee.. nii labased, et mu kaasa on nõus lõpuks nõustuma, et minagi võiks oma labaste ja lamedate naljadega koomikuks hakata - et sellest tegelasest siin käiks ma üle. Väga piinlik oli. ja väike hirm, selle ees, et kutsutaks ka lavale selles paskvillis osalema. Õnneks vähemalt sellest piinast pääsesime. 

PortAdventura

Lõbustuspark peaks olema lõbus. Umbes nii nagu eelmisel suvel Legolandis. Aga siin on särav päike kogu lõbususe ära sulatanud. Veidi karuselle ja kõigi ootus on, et saaks siit päikse käest kuhugile jahedusse ära. Lõunamaa keskpäev pole põhjamaa hingele. Alles eile oldi mossis, et päike ei paistagi. 

Ja see kõik paneb mõtlema, milleks need lõunamaa reisid, kui need kellelegi midagi ei paku. Teismeline elab oma depressiivses eitamise maailmas; perekonnapead vaevavad kodust lõunasse jõudvad mured; Päike tuimestab; ja kõige väiksem ei oska ka endale kogu selles masenduses kohta leida. Küsimust, et "mida järgmiseks?", olen ma küsinud korduvalt ja vastuseks saanud peamiselt täieliku apaatia. Kogu Salou linn näeb välja samasugune. Apaatne, ambitsioonitu. Teadmata kuhu liikuma peaks. Päike tundub, on selle linna ajud kuivatanud ja samamoodi mõjutab ta ka oma külastajaid. Üks külm jäätis alla - loodame, et tuleb energiat veidi.

Inimene harjub kõigega. Ja Legolandi mälestust silmas pidades kahepäevase pileti teine pool leiab siiski kasutust. Kuigi jah, tuleb lapsed seekord poolvägisi ja taksoga linnast kohale viia. Ferrari lõbustuspark tundub kasutajasõbralikum. Saab seista pikas järjekorras majas sees - vähemalt on jahutus. Rahvast on üksjagu vähem. Ja tuju tuleb ka tagasi. Kedagi, kes oleks nõus suurtele ameerikamägedele minna või siis Ferrariga poolde taevasse sõitma, meil seltskonnas ei leidu. Piirdume väiksematele lastele lubatud atraktsioonidega. On lõbusam ja võib peaaegu isegi öelda, et sel päeval jäime rahule. 

Lloret del mar

Nädal möödas. Meid oleme nüüd Lloret de Mar'is ja meid on rohkem. Veel üks inimpõlv on meiega liitunud ja käputäis vahepealseid. Autorendi mured kummitavad endiselt. Ei suuda oma ajus neist lahti lasta. Koos läheneva majandusaasta aruande tähtaja ja mõnede tööteemadega moodustab see ühe meelt häiriva paketi. Hingan sisse sõõmu rannapäikest ja üritan neid unustada. Hiljem jõuavad Eestist kohale sõnumid, mis muudavad väiksed olmemured veel pisemateks ja panevad rohkem mõtlema suuremast pildist; elust ja surmast...  

Lloret del mare tundub mulle elavam kui Salou. Ma ei tea, kas me oleme harjunud juba päiksega. Või on merevee jahenemine toonud kaasa talutava kliima, aga rannas saame juba hakkama ka ilma päiksevarjudeta. Meri on soolane ja kiiresti sügavnev. Rannad kivised. Restoranid olemas ja kõhu saab täis. Laisk ja pretentsioonitu; terve nädal. 

Saan ka läbi loetud kaasavõetud paksu "Kataloonia raamatu" Carlos Ruiz Zafoni "Tuule Varju", mis väidetavalt peaks olema "Sada aastat üksilduse" ja Don Quiote järel müügiedult Hispaaniakeelsetest raamatutest kolmandal kohal. Raamat on paks, hästi ja kaasakiskuvalt kirjutatud. Aga tundub ka see mulle natuke liiga prentensioonitu. Žanrilt krimiromaan, kus lahendatakse mineviku müsteeriume. Sügavaid teemasid on, aga liiga sügavale ei minda. Hea ajaviite lugemine.

Muidugi sai sel reisil ka juuksuris käidud. Rahulikult, pretentsioonitult, töökojas kus lõikajaks ilmselt Põhja-Aafrika päritolu meesjuuksur.  

Kataloonia omapärad

Mida siin siis on üllatavat ja teisiti? 

WC kultuur on siin üsna erinev. Enamustel tualettidel puudub lukk. Nii kaheksale inimesel mõeldud apartmenthotellis kui ka autorendifirmas. Ma isegi ei tea mida sellest järeldada. Kas siis tõesti need tegevused ei kvalifitseeru konfidentsiaalseks siin maal? Või on siin mingid muud rituaalid juhuks, kui keegi kogemata kedagist potipealt avastab? Jääb teadmata.. Üllatuskohtumisi õnneks õnnestub vältida. 

Teine tualetikultuuri eripära on tõsine tualettpaberi kokkuhoid. Kaheksale inimesele antakse kuueks päevaks üks kõige odavam rull tualettpaberit. Edasi pead sa iga järgnevat eraldi lunima minema ja hotelli enda varud on ka pidevalt lõppenud. Ei see ei ole ühe hotelli probleem - sama teema oli mõlemas korterhotellis, kus reisil viibimisime. Seega statistiline valim adekvaatne ja probleemi katvus 100%. Probleemist on õnneks vabad AirBnB öömajad. 

Põhjamaalasele arusaamatu tegevus käib siin valgusfooridega. Kui autoteel on jalakäijate ülepääs, siis autodele on fooris kolm võimalust: roheline, punane ja vilkuv kollane. Esimese kahega on kõik selge. Vilkuva kollase tähendus on arusaamatu. Kindel on, et see ei ole signaal, et kohe varsti läheb punaseks või roheliseks. Kollane võib vilkuda mitmeid minuteid. Kõik autod sellega liiguvad ja samal ajal võib jalakäiate fooris olla nii punane kui ka roheline tuli. Ei saa aru. Siiani õnneks kedagi alla pole ajanud ja ka ise oleme allajäämisest suutnud ennast eemal hoida.

Üks põnev ja arusaamatu teema on ka majade korruste kokku lugemine. See, et majade korruseid hakatakse lugema teisest ja all on "ground floor", on maailmas üsna tavapärane. Aga siin on maju, kus numbrite lugemine hakkab neljandast korrusest. Esimesed kolm on täistatud erinevate tähtedega. Selle praktiline väärtus ja mõte jäi mulle arusaamatuks. Aga meie Barcelona kolmanda korruse korterisse oli päris hulk aega ronimist.  

Kataloonia iseseisvuspüüdlustest ei hakka tänavatel just liiga palju silma. Vaid paaris kohas nägin seintel ja asfaltil sõnumeid, mis nõudsid poliitvangide vabastamist.

Barcelona

Oleme linnas, mille peamine väärtus tundub olevat 20 sajandi alguse arhitektuur. Gaudi nimi käib pidevalt kõrvust läbi. Räägib temast nii Tripadvisor, kui ka mu oma naine, kes kangesti ta maju näha tahab. Oluliseim ja suurim neist "Sagrada Familia" kirik on oma veel pooliku ehitusega meie ees.

Wikipedia annab teada, et tegemist on suurima praegu käiva kirikuehituse projektiga maailmas. Ja see käimasolemine on toimunud juba üle saja aasta. Sel kümnendil peaks siis lõpuni valmima. Vahepeal eelmise sajandi kolmekümnendatel on anarhistid korra sellele majale ka tule otsa pannud - aga ehitus jätkub. Maja on suur ja ilus - arhitektuurisõpradele palju pakkuv. Mina oskan näha siin vaid järjekordselt mammona altarit, kus jumalatele on jäetud parimal juhul kõrvalkambrid. Ma ei tea mis tunnetega Gaudi seda maja ehitama hakkas, aga ma usun, et ta hoidis südames austust jumala vastu ja soovi teda teenida. Täna näen ma lihtsalt suurt maja, mida müüakse turistidele vaatamiseks suure raha eest. Gaudi on siin kirikus suurem jumal kui Jeesus, Neitsi maarja, kõik evangelistid ja jüngrid kokku (kellest igaühele on Gaudi ühe torni pühendanud). Kirikust on tänaseks saanud maja maja pärast. 

Teisiti oli Gaudi kaasaegse Montaner-i projekteeritud Barcelona haiglaga (Hospital de Sant Pau). Ka sellest on saanud tänaseks kalli külastuhinnaga turismiobjekt. Aga seal olid kunagi ka päriselt haiged ja tegu oli ainsa avaliku Barcelona haiglaga. Ja ka nüüd leiab see kompleks üha rohkem ka muud kasutust - koolituse ja seminaride keskusena. Tõenäoliselt on ka Sagrada Familias oma teenistused ja oma kogukond, kes sissepääsemise eest 30 EUR ei maksa. Aga argipäeval on need varjus. Sama on ka teistel kuulsatel linna kirikutel - aga neil on pikem ajalugu ja nad on vähemalt olnud kunagi midagi rohkemat kui turismiobjektid ja loodetavasti imanud endasse vaimsust, mida nüüd pahaaimatutele külalistele tagasi peegeldada. 

Güelli park - Gaudi teine suurteos - oli planeeritud praktilisemana, jõukamate inimeste elamukvartaliks. Maju parki jõuti ehitada vaid mõned, aga ka park iseenesest tundub ka ühes tänapäevases linnas olevat üsna praktiline. Park on mäe otsas, kust avaneb hea vaade üle kogu Barcelona kuni mereni. Samas mäkke ronimine ise väsitab juba piisavalt, et kauaks sinna jääda ei saa. Taas mäest alla õhtusöögile, rohkem ühe päevaga ei jõua. Edasi ootab öine lennujaam ja kodu.    

Tripadvisori parimad palad Kataloonias

Ka seekord oli meie peamiseks reisikonsultandiks Tripadvisor. "Things to do in Catalonia" listist sai läbi käidud terve esikümme. Natuke ka kõrvale võetud ilusaid kohtasid, mis tihtipale esinumbritele ära tegid. Kiire ülevaade siis käidust ja nähtust. 

Esimestest nimekirjas - Sagrada Familia Barcelonas ja lõbustuspark PortAventurast oli juba eelnevalt juttu. 

5. Oli Llevanti beach ja 9. Fnals beach Lloret del maris - ehk siis rannad Kataloonias. Nendes ka juba küllalt räägitud. 

Edasi:

3. Jardines de Santa Clotilde. Kellel eriline soov ilusas hoolitsetus aias kõndimise eest 6 EUR maksta, saab oma elamuse kindlasti kätte. 

4. Valgustusega purskkaevud Salous. Ilusad. Nagu ka paljudes muudes maailma linnades. 

6. Pont del Diable - ilus Roomaaegne Adveduct. Rahulik ja tasuta. Soovitan. 

7. Girona müüripealne ja 8. Girona katedraal. Girona Rahulik vanalinn, ja üllatavalt vähe inimesi. See linna suvine keskpäevane loidus mulle meeldis. Katedraal muidugi samuti sarnane tuhadete vanade kirikutega, aga polnud hullu. Ilus vanalinn, kus veeta üks päev müüride vahel rändamas. 

10. Parc Natural dels Algumalls de l'Emporada - binokkel kaasa ja linde vaatama. Mul binokkel koju jäi - aga ikkagi mõnus jalutuskäik mereni - kiire suplus ja tagasi. Hea matk kus lindude keskel omaette mõtiskleda. Sellel retkel käisin oma vabal päeval - üksinda reisimise päeval. 

Matku sai tehtud veel paar tükki, mis kõik olid täidetud ilusate vaadete ja loodusega: 

Ermita Mare de Deu de la Roca - mitte kaugel Miami beachist kirik mäepeal. Kirik ise muidugi suurt midagi väärt, aga tore kiviste mägede peal ronimine koos vaadetega garanteeritud:

Cana Pona Ttossa del mare lähedal, kuhu saab kõndida mööda paarikilomeetrist rada. Veel natuke oleks viinud, meid ka Cala Pola-ni, mis tripadvisori meelest palju kõrgemalt hinnatud. Aga kellaaeg ja kaasasolev kuueaastane lõpetasid seekord meie mereäärse matka lahesopikohvikus koos väikse ujumise ja puuviljajoogiga.