Tenerife 2023

Marokost saabudes ootas mind kodus ukse peal väsinud näoga, külmetav naine, kes üsna pahuralt teatas, et tema tahab ka sooja saada. Minu puiklemised ja vingerdamised ei kandnud vilja ja nüüd olemegi taas lennukis teel Hispaaniale kuuluvate Aafrika saarte poole. Hispaaniasse, kaugele ookeani taha. Miks Tenerife — sest Euroopas sooja ei ole. Sest Aasia on kaugel ja sinna jõudmine nõuab lastelt ebanormaalset pingutust ja pereisalt arvestatavaid ressursse. Nagu ikka, aitavad koha valikul natuke kaasa ka mustrid, mis moodustavad terviku. Meie naabrimees on endale Tenerifele korteri ostnud ja talvitub seal ning lisaks oli üks pikaajaline sõber perega ka oma piletid saarele juba ära ostnud.

Lend üle Londoni, koolivaheajal ja rohkem kui taskukohase hinnaga — kõik sobis. Ja ühele väikesele Harry Potteri fännile ei ole London tüütu vahepeatus, vaid võimalus kohtuda filmidest tuttava muinasjutumaailmaga. Londoni pool päeva kulus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui õhtu juba käes oli ja varaseks lennukisõiduks oli aeg magama minna. King’s Crossi jaam ei meenutanud kahjuks eriti midagi, mida filmis näha. Käruni, mis oli poolenisti üsna suvalises kohas seina sisse pandud, oli järjekord umbes üks tunnike. Aga Harry Potteri asjade pood oli võlumaailm. Sealt edasi teise sarnasesse Hamleysi poodi, kus sarnane võlumaailm laius läbi kuue korruse. Tagantjärele võib öelda, et Perroon 9¾ oleks võinud ka vahele jätta. Hamleysi maailm on nii palju suurem — ja seda ka siis, kui vaid võlurite maailmaga tahta tutvuda.

Puerto de Santiago

Nagu tõestuseks sellele, et liiga pikk lennureis võib väiksematele liiast olla, ei pidanud meie väiksemal tervis vastu ja tulemuseks oli veidi täisoksendatud lennuk. Ei, tõenäoliselt oli see siiski mingi muu kõhuhäda — ka pärast lennukist pääsemist oli meie linnuke jõuetult voodis ja käis tualeti vahet. Positiivse poole peale jäi ka sõit lennujaamabussi esiistmel — otse bussijuhi kõrval. Nüüd jääb meil vaid oodata, kas tegemist on millegagi, mis ka meid tabab, või jääb selle tervisehäire sisu teadmata. Hommikuks tuli päike taas välja, toit jäi sisse ja saame ehk rõõmsamalt oma reisi jätkata.

Ma olen oma naabriga seitse aastat kõrvuti elanud ja nüüd lõpuks saime terrassil kokku, et puhuda veidi naabrijuttu, võtta mõned klaasid veini ja jälgida päikeseloojangut. Aga terrass ise asub tuhandete kilomeetrite kaugusel meie kodust. Naabrimehel on siin Tenerifel teine kodu ja teine terrass. Tõdemus, et peaks kodus ikka korra teineteist Eestis sauna kutsuma, jäi õhku. Vaatame, kas need veinised lubadused ka tegelikus elus realiseeruvad.

Peatüki pealkirjaks sai pandud küll Puerto de Santiago — aga pean tunnistama, et mina ei tea, kus me oleme. Armas mereäärne linnake, millel tundub igal nurgal oma nimi olevat. Sadam on siin olemas. Samuti on siin mereveega avatud basseinid. Vesi meres on külmem kui soojendusega basseinis, aga märgi maha saamiseks käisin korra ookeanivees ära. Vesi nagu Eesti suvi — ei midagi külmemat ega ka soojemat.

Eilne maailm

Lapsed on suuremaks kasvanud ja kasvanud on ka nende iseseisvus. Tõenäoliselt on sel reisil rohkem aega endaga ja raamatutega olla. Esimeseks reisiraamatuks on mul Stefan Zweigi „Eilne maailm”. Ma ostsin selle raamatu Raamatukoi’st koos oma viimase tellimusega. Ja ma ei suuda kuidagi meenutada, mis oli see motivaator, mis sundis just selle raamatu korvi panema. Aga nüüd on ta mul käes ja annab lähivaate 20. sajandi alguse Euroopale ühe juudi vabrikandi poja silmade läbi. Raamatu algus on hirmutav. Zweigi ülevaade esimese maailmasõja eelsest ajast on liiga sarnane tänapäevaga. Ühiskond, mis usub progressi ja peab sajandeid toimunud sõdu inimkonna lastehaigusteks, kuidas justkui on kõik korras ja kõigil läheb elu paremini. Selline oli Zweigi nägemuses Euroopa elu enne, kui inimestelt kitsas kultuurikiht pealt minema puhuti ja jõuti kiirelt esimesse maailmasõtta ning sealt edasi juba natsionaalsotsialismi, stalinismi ja fašismini. Kas me oleme täna samamoodi uinunud olekus ja usume pimesi inimkonna headusesse? Kas on taas aeg inimkonnas põhjani pettuda? Kas Ukraina sõda on alles algus — nii nagu kõik suured sõjad on alanud millegi väiksemaga?

Ma loodan, et inimkond on õppinud. Aga samas naeratan nukralt oma naiivsuse üle…

Zweigi raamat tuletab mulle meelde mõned aastad tagasi loetud Hitleri „Mein Kampfi”. Mõlema teose algus kirjeldab 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Viini ning Habsburgide impeeriumi lõppu. Hitler teeb seda väikekodanliku keskklassi seisukohalt, Zweig seevastu juudi vabrikandi poja seisukohalt. Selline harukordne võrdlusmoment paneb mind Hitleri raamatu üles otsima ja uuesti üle vaatama. Tundub olevat hea materjal — mitte ainult selleks, et mõista paremini 20. sajandi tragöödiaid, vaid ka selleks, et aidata ennustada, kuhu meie tänased uued „Hitlerid” meid tüürida üritavad.

Mägedesse

Meie reisiseltskonna vanemal poolel tekkis tuline vaidlus, kas Kanaaridel, kus kell on Eesti ajast kahe tunni võrra maas, on võimalik elada Eesti ajas, selleks et pärast naasmist oleks hommikune kell 6.30 lend valutum. Sain oma ettepanekute eest kõva kriitika osaliseks. Nüüd on meil nii, et mina elan Eesti aja järgi ja kõik teised lähevad magama Eesti aja järgi, kuid tõusevad kohaliku aja järgi. Nii on mul ootamatult tekkinud kaks tundi hommikust aega iseendaga. Täna otsustasin selle kasutada üheks hommikuseks mägiseks jalutuskäiguks. Veel pimedas — enne kohalikku kella seitset — hiilisin vaikselt (kas just vaikselt — sellega kõik elanikud muidugi ei nõustunud) uksest välja ja asusin teele. Esialgne eesmärk oli piirduda kahe tunniga. Linnale üsna lähedalt algab tähistatud matkarada.

Mäest üles minnes pole tempo muidugi kiita. Plaanitud kahest tunnist sai neli — ja see polnud peatustega, vaid puhtalt otse kõndimine. Üks osa teest on matkajatele suletud; sellest sain aru alles siis, kui olin selle raja juba läbinud. Tee viis mäe tippu ja hiljem ringiga tagasi. Näha sai vaateid ja banaaniistandusi. Nägin, kuidas banaane korjatakse, ja sain korjajatelt paar kollast banaani. Minu esialgne hinnang — et banaanid pole veel valmis — ei pidanud paika. Banaanid korjatakse rohelistena ning need, mis on kogemata kollaseks läinud, visatakse lihtsalt minema.

Hommikul kell seitse olin ma ainus matkaja. Paar tundi hiljem hakkasin kohtama teisi matkajaid. Rahvusvaheline seltskond: paar leedukat, paar sakslast, üks inglasest vanahärra, kellele soovitasin mitte liiga kaugele minna — ta ei paistnud enam sellises vormis, et mäe otsa ronida. Tore hommikune matk.

Elu Tenerifel

Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune hommikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat, inimesed. Loomaaed, minigolf, rand jne.

Reis on võrreldes viimaste lastega tehtud reisidega muutunud sel määral, et ootamist on hulga vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas — aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi, võrreldes üksi või sõbraga reisimisega, kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente, kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik — ikka vestled teemadel: kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolmet.

Ja siis, kui sa võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri — kel on kannatust kuulata, kes ei ole valmis lahkuma, ei ütle sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt, ei sule lihtsalt kõrvu ega alusta sinu poole lause pealt mingit muud teemat — kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha, nemad viisakusest selliseid asju ei tee — siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuude kaupa laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni. Aga mingil hetkel tuleb lahkumise hetk ja saabub taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse.

"Things to do" Tenerifel

Nagu ikka, oleme sõitmas ringi saarel ja kogemas kõike, mida sel Saaremaast veidi väiksemal saarel meile pakkuda on. Tripadvisori nimekiri on mulle abiks — teised kasutavad rohkem oma südant. Paar pilti ja paar lauset:

Loomaaiad: Loro Parque ja Ahvipark.

Hakkan end juba kordama, aga Tallinna Loomaaeda ei taha ma enam minna. Kui erinevad on loomapargid maailma eri paigus võrreldes selle betoonpuuride koonduslaagriga Tallinnas. Loro pargis on võimalik veeta terve päev nii, et kordagi igav ei hakka — vaadata delfiinide, orkade ja papagoide show’sid, kõndida kakaduude keskel. Ahvipargis ootavad sind pähe istuvad ahvid ja väga palju merisigu, kelle keskel saad mõnusalt paar tunnikest veeta. Lastega on mõlemad kohad lausa kohustuslikud.

El Teide

"Kõrge mägi. Mitmele elu seniseks kõrgeimaks punktiks. Päris vulkaani kraatri servale seekord ei lähe. Selle väikese jalutuskäigu oleks pidanud paar kuud varem broneerima. Vaatame paarsada meetrit allpool lummavaid vaateid. Seekord tõi meid siia ja tagasi õhutramm. Ei julge veel kuueaastasega seitsmetunniseid mägimatku ette võtta.

Rannad: lainetega ja ilma. Musta liivaga ja valge liivaga. Põhjapool ka suurte lainetega ja kivide vahel. Vesi nagu Eestis soojal suvepäeval."

Nasca Valley

"Siin olid meil hoiatused, et parkimisega võib olla raskusi. Ja orust läbisõit jäigi läbisõiduks, koos kusagil maantee ääres veerandtunnise looduse vaatlemisega. Autotee sinna oli kitsas. See pakkus juhile väljakutseid ning ka reisijatel hakkas kohati tekkima soov enesest midagi välja heita. Ehk siis looduse ilu just üleliia ei saanud – südame läikimisest üle saamine võttis aega mitmeid päevi. Kui siia tulla, siis hommikul vara. Turistid ei ole siin üldiselt varajase ärkamisega. Ja matk orust mereni ja tagasi pidi võtma seitse tundi. Võib-olla kunagi… hiljem, tulevikus…"