Päevad on liikunud oma rutiini. Hommikune hommikusöök hotelli restoranis. Päike, raamat, inimesed. Loomaaed, minigolf, rand jne.
Reis on võrreldes viimaste lastega tehtud reisidega muutunud sel määral, et ootamist on hulga vähem. Ikka on naised poes, basseinis, meres, asju kokku panemas — aga ma olen ettevalmistunud. Võtan taskust raamatu ja sisustan need minutid kirjanike mõtetega. Aga ikkagi, võrreldes üksi või sõbraga reisimisega, kaasneb perega reisimisega see pidev ärev ja hirmutav vaikus. Olemine üheskoos, aga ikkagi üksi. Koos seltskonnaga, kes sinuga ei suhtle. Sa longid emotsioonitult neil sabas, varastad momente, kus süveneda raamatusse. Vaikus pole täielik — ikka vestled teemadel: kuhu ujuma minna, kuhu sööma. Aga ei midagi enamat. Ei ühtegi ühist teemat väljaspool argiolmet.
Ja siis, kui sa võtad pudeli veini või veidi rummi ja leiad ohvri — kel on kannatust kuulata, kes ei ole valmis lahkuma, ei ütle sulle poole lause pealt, et sa räägid liiga pikalt, ei sule lihtsalt kõrvu ega alusta sinu poole lause pealt mingit muud teemat — kui saad vana sõbra või oma naabri laua taha, nemad viisakusest selliseid asju ei tee — siis sa lihtsalt räägid nad surnuks. Sinu sees kuude kaupa laagerdunud mõtted, mured, rõõmud vajavad jagamist. Ja sa oled valmis rääkima hommikuni. Aga mingil hetkel tuleb lahkumise hetk ja saabub taas tagasilöök igavesse päevade tummusesse.
No comments:
Post a Comment